Jaan Rannapi sulest sündinud raamat «Nublu» on vanem kui mõnigi tänastest lapsevanematest. Nukuteater on vahva loo taas elama pannud, miksides omavahel ühelt poolt justkui veidi vanamoelisi, teisalt aga vägagi uudseid, kahemõõtmelisi nukke koos osalusteatri elementidega. Kõigele lisaks on tuletõrjekoerakese seikluste lõpuks lapsed tükk maad targemad tuleohutuse osas, mistõttu võib värsket tükki julgelt nimetada ka sotsiaalteatriks.
Lavastuse tutvustusest loetud fraas, et etenduse käigus osaleb publik tuleohutusõppusel, tekitas küll väikest ettevaatlikkust, et vahest tulebki seeliku asemel midagi mugavamat selga panna, ent õppus piirdus siiski eelkõige laste harimisega ja see osa tuli ka hämmastavalt hästi välja. Lapsed asusid rõõmuga arutlema, mis on ohutu ja mis mitte. Alles hiljaaegu kuulsin kolleegilt, kuis tema pisitütar tegi tutvust tikuga ning pääses õnneks vaid väikese ehmatusega – tikust tuleni jõudmine ja näppude kõrvetamine käis väga kiiresti.
Palju ei läinud aega, kui tikuga kohtumine leidis aset endagi kodus. Nüüd, etenduse ajal täheldasin neljase piiga väikest kohkumist, millest aimus mõistmist, mida tikuga mängimine tegelikult kaasa võib tuua. Tulekahju nägemine hirmutas väga. Etenduse ülesehitus oli väga hästi läbi mõeldud, õpetussõnadele järgnesid näited ning kõige olulisem korrati üle.