Vaidluses vahi alla võtmise kvootide üle on omajagu õigus nii ministeeriumil kui ka prokuröridel, kuid jäikade piirmäärade asemel võiks riik leida lahenduse ressursi ümberjagamise kaudu, leidis Tartu Ülikooli kriminoloogiaprofessor Jaan Ginter.
Ginter: mõõdikute vältimiseks on kaks lahendust
14. november 2013, 16:54
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Professori sõnul on selge, et kui Euroopa Inimõiguste Kohtu otsused seavad kolme ruutmeetri nõude iga eelvangistatu kohta, siis tuleb ka Eestil neid inimõigusi tagada.
Just justiitsministeerium on asutus, kes sellised õiguspoliitika soovituslikud raamid prokuratuurile ette anda saab. «Tõepoolest, karistuspoliitika on ministeeriumi paika pandav ja sellega otsustatakse ära, kui palju ühe või teise kuriteoliigi peale kulutatakse,» ütles Ginter.
Samas ei tohiks piirmäärad olla nii jäigad, et võiks tekkida olukord, kus vahistamist vajav prokurör ei saa seda kvoodi täitumise tõttu taotleda.
Kui meil ikkagi olukord on selline, et nii palju isikuid on pidevalt vaja eeluurimise ajal vahi all hoida, siis tuleb neid ruume juurde ehitada.
«Nii kaua, kuni mõõdikud on mõeldud soft law’na, mitte jäiga numbrina, on kõik kena. Hädaolukorras peaks aga prokuröril olema võimalik sellest nõudest üle minna,» leidis Ginter.
«Mida kindlasti ei tohi olla on see, et prokuröril on kriminaalasi, kus on vaja kindlasti vahi alla võtta, aga tal on kvoot täis. Siis oleme läinud üle piiri.»
Nn pehmete kvootide lubatavus tuleneb kriminaalasjade olemusest. Nimelt on Ginteri sõnul neid kuriteoliike, kus vahi alla võtmine on tingimata vajalik ja neid, kus see kindlasti nii ei ole.
Nende kahe vahele liigitub aga suur hulk kaasusi, kus vahi alla võtmist on võimalik muu tõkendiga asendada ilma, et satuks ohtu ühiskonna turvalisus. Just nendes piirides saakski ministeerium prokuröride tööd suunata.
Vangid tulgu hiljem karistust kandma
Kui aga eelvangistuse pindade osas valitseb pidev nappus, tuleks asuda asja vaatama teisest otsast – korraldada ümber ressursse või ehitada juurde arestimaju.
«Kui meil ikkagi olukord on selline, et nii palju isikuid on pidevalt vaja eeluurimise ajal vahi all hoida, siis tuleb neid ruume juurde ehitada,» leidis Ginter.
Euroopa riikide kogemustest saab näiteks tuua ka teise lahenduse, kus vajalikud eelvangistuse kohad on tekitatud vanglakohtade arvelt.
Teisisõnu oleks võimalik eelvangistuse jaoks jätta veel mõni täiendav vanglasektsioon ning kui muidu ei saa, siis kutsuda ühiskonnale vähem ohtlikumad vangid karistust kandma kohtade vabanemisel. Ka siis, kui see peaks juhtuma alles mitu kuud pärast nende kohtuotsuse jõustumist.
«Eestis sellist võimalust praegu ei kasutata, aga põhimõtteliselt oleks see võimalik,» pakkus Ginter.