Kas hävitada pool inimkonda, et säiliks elu?

Dan Brown oma uue raamatu esitlusel Firenzes. Foto: AFP/SCANPIX

Dan Browni vastne romaan, mille pealkiri «Inferno» on võetud Dante Alighieri «Jumalikust komöödiast», pakub põnevust ehk vähemgi kui mõtlemisainet. Raamatu deviis teatab veendunult: põrgu sügavaimad paigad on mõeldud neile, kes jäävad moraalse kriisi aegadel erapooletuks. Ning maailm on kriisis. Hävimas. Ülerahvastatuse tõttu. Mis tõstab üles küsimuse: kas osa inimkonnast tuleks hävitada? Jah või ei? Erapooletud põlevad põrgus.

Brownil, kes sai kuulsaks «Da Vinci koodiga», on seski raamatus kõik tegevuspaigad, ajaloolised sündmused, tegelased ja esemed autentsed. Seega saab lugeja ebakultuurset kirjandust uurides – no ei hakka meie vaimuväed «Infernot» Sirbi külgedel lahkama – ka pisut haritud. Igatahes «Jumalik komöödia» ja Dante elu saab selgemaks kui koolitunnis ning huvi Firenze ja Veneetsia kultuuriväärtuste vastu kasvab.

Taas satub Harvardi ülikooli sümboloogiaprofessor Robert Langdon sündmuste keskele. Ta ärkab haiglas, peanahk püstolikuulist rebestatud ja seejärel kokku õmmeldud, ega mäleta viimasest paarist päevast mõhkugi. Küll aga leiab ta abilise – üligeniaalse (IQ 204) neidise Sienna Brooksi –, kellega koostöös pahade eest põgeneb ja maailma päästa üritab.