Juhtkiri: Maailmapanga peenvaade vaesusele Eesti piirkondades

Esmapilgul joonistub Maailmapanga väikeste piirkondade vaesuse hindamiseks loodud metoodikaga välja ootuspärane Eesti kaart, kus Tallinna ja Tartut ümbritsevates valdades on vaesust vähem ning ääremaadel rohkem. Kui Pirita linnaosas müüakse nii uusi kui vanu eluasemeid mitu korda kallimalt kui Põhja-Tallinnas või Lasnamäel, siis pole kuigi üllatav, et Pirital on vaeste osakaal väiksem kui näiteks Koplis.

Muna ja kana probleem tundub siin justkui selge olevat – jõukamad kolivad kallimatesse piirkondadesse ja töövõimelised lähevad ära sealt, kus piisavalt häid töökohti pole. Kus on, sinna antakse juurde, ja kus pole, sealt võetakse viimanegi?

See on siiski lihtsustav seletus, mis jätab vaatluse alt välja paljud vaesuse aspektid nii ühiskonna kui üksikisiku tasandil. Eeldusel, et erineva taseme – omavalitsuste ja riigi – poliitikatega on võimalik vaesust mõjutada, on peenvaatest kasu.