Kuidas ma kultuuri­lehte toimetasin

Foto: SCANPIX

Võtsin kultuurilehe peatoimetaja kohusetäitja asetäitja koha vastu ilma igasuguste kõhklusteta. Olin olukorras, kus isegi närune palk oli omaette metastaas. Kultuurilehe peatoimetaja kohusetäitja tahtis mõneks ajaks laenupuhkusele minna. Nõustusin tasuga, mida ta mulle pakkus, ja asusin ametisse.

Oli tore tunne jälle tööl olla, ehkki natuke õudne oli ka. Toimetuse ümber põlesid küünlad ning Doris Kareva lõhnaõli hõrkmagus-rauge aroom ei tahtnud ruumidest välja minna, tuuluta tube nii palju kui tahad. Kaarel Tarand käis mind Facebookis regulaarselt müksamas ja küsis vestluseaknas: «Mis teed, onad või?» Peatoimetaja kt-lt päranduseks saadud vabapidamisel kasvanud noorukid ajasid printeri umbe, printides välja oma blogisid. Tagatipuks suri Doris Lessing ära ning polnud kedagi, kes oleks vanaeidele nekroloogi kirjutanud. Kõigele vaatamata lõhkusin kogu nädala raugematu rõõmuga tööd teha.

Leht läks trükki ja järgmisel hommikul ärkasin suure elevusega. Kas mu pingutused ka mingit tähelepanu äratavad? Oma meelest sai tehtud päris normaalne kultuurileht – täpselt niisugune, nagu Eesti Vabariik on ära teeninud. Varasel tunnil seadsin sammud toimetusse, murdes pead küsimuse üle, kuhu panna lilled ja tänuavaldused, millega rahulolevad lugejad mu kahtlemata üle külvavad. Ilmselt tuleks üürida veel üks korter – esimeses elan ise, teises hoian tänulike lugejate kirju ja kingitusi.