Tänavused marutaudikampaaniad võivad jääda viimasteks

Veiko Pesur
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
rebane. Pilt on illustratiivne.
rebane. Pilt on illustratiivne. Foto: Margus Ansu

Järgmisel aastal ei pruugi enam toimuda marutaudivastase vaktsiini külvamise kampaaniat, kuna viimastest taudijuhtumitest on juba paar aastat möödas.

Veterinaar- ja toiduameti marutaudi projektijuht Enel Niin rääkis, et eile alanud vaktsiini külvamine peaks kokku olema juba 10. üle-eestiline kampaania. Algust tehti 2005. aasta sügisel.

«Meil on lootust, et sel aastal saab sügisel viimast korda tervet Eestit vaktsineerida,» sõnas Niin. Üldise loogika võib vaktsineerimisest loobuda, kui viimasest marutaudi juhtumist alal on möödas olema kaks aastat.

«Kui jätta kõrvale 2009. aasta suvel olnud kolm taudijuhtumit vahetult Eesti-Vene maismaapiiri vastas, siis viimane juhtum Eestis oli 2008. aasta märtsis,» rääkis Niin. Kolm 2009. aasta juhtumit olid nii vastu piiri, et isegi kui nad ei olnud naaberriigi loomad, oli see Niine sõnul otseselt põhjustatud naaberriigi täbarast olukorrast marutaudiga võitlemises.

860 000 vaktsiinipakki

Eile alanud kampaania eesmärgiks on vaktsineerida marutaudi looduslikke kandjaid rebaseid ja kährikuid. 31. maini kestva ettevõtmise ajal visatakse lennukitelt alla kokku 860 000 vaktsiinipakki. See teeb 20 tükki ruutkilomeetrile.

Kuigi vaktsiinipakid on välja töötatud sellise põhimõttega, et ta oleks eriti atraktiivne rebastele ja kährikutele, ei saa Niine sõnutsi kätt ette panna ja öelda, et teised loomad neid ei söö. «Loomulikult, kellele on pakike apetiitne, saab selle ära süüa. Kapslit ümbritsev peibutusosa on aga sellise koostisega, et haiseb vängelt rääsuva kalarasva järgi, mis just rebaseid ja kährikuid ligi peibutab. Aga kuna me paigutame need looduskeskkonda, siis saavad neid tarbida ka teised loomad. Seepärast on neil söötadel ka laialdased ohutusuuringud, et välistada tervisekahjustused mittesihtgrupi loomadel,» selgitas Niin.

Sööt külvatakse laiali üle Eesti. Riik on jaotatud lennualadeks ja iga ala on kuni 240 ruutkilomeetrit suur. Mitte ükski piirkond ei jää lendamata, välja arvatud Tallinna südalinn.

Külvamisel aga jäävad vahele asulad ja majapidamised. «Pole sugugi nii, et ainult metsadesse külvatakse, sest rebased ja kährikud paksus padrikus ei elagi, vaid näiteks metsaservades võsarikes, kivimurdudes,» ütles Niin.

Ohtu inimesele ei põhjusta

Juhul aga kui pakike on mingil põhjusel jõudnud sinna, kus see võib kodulooma nina ette sattuda, siis oleks mõtteks viia see eemale võserikku või metsa. Ohtu see inimesele ei põhjusta, aga mõistlik, oleks selleks kilekott või kummikinnas kätte panna. Terviserisk võib siis olla, kui inimene teeks toidupaki pooleks ja murraks katki kapsli, milles on vedel vaktsiin.

Üks külvihooaeg läheb maksma keskeltläbi 14 miljonit krooni ning see hõlmab vaktsiini ja külvi maksumust. Kui siia aga juurde arvestada ka järelkontrollid ja muud lisategevused siis võib ühel aastal kuluda ka kuni 33 miljonit krooni.

Esimene marutaudi vaktsiini külvamine toimus Eestis 2005. aasta sügisel ning hõlmas Põhja- ja Lääne-Eestit. Alates 2006. aastast vaktsineeritakse kogu Eesti territoorium kaks korda aastas- kevadel ja sügisel.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles