Kui te märkate, et ajaleheartiklis aina korduvad sõnad ütles ja sõnas või tema sõnul, tekib teil ehk soov teha märkus ajakirjaniku sõnavara vaesuse kohta. Tegelikult pole siin kritiseerida midagi, otse vastupidi. Tulevastele ajakirjanikele õpetatakse nimelt ülikoolis, et allikat tsiteerides või refereerides ei maksa saatelause tegusõna valikul fantaasiat liiga lendama lasta. See ei ole koht, kus demonstreerida eesti keele sünonüümide tundmist ja sõnavara rikkust.
Tellijale
Maris Jõks: tooge ta välja!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sõnadest ütles, sõnas, lausus piisab täiesti. Need on esiteks neutraalsed, lisatähenduseta – see on peamine. Teiseks on need tõepoolest sünonüümid, st tähenduselt väga-väga lähedased, nagu seda keeles üpris harva ette tuleb.
On vist arusaadav, miks ei sobi allika tsiteerimisel näiteks verbid kiunuma, röögatama, mõmisema või ohkima, ja neid te lehest ka ei leia. Küll aga võiks spordiartiklite põhjal arvata, et enamik eesti sportlasi ja treenereid on labiilsevõitu psüühikaga: intervjueerija küsimuste peale nad kas põrutavad või mõtisklevad. Hiljuti sattusin lugema intervjuud sportlasega, kes oli ajakirjaniku tahtel justkui tunnistajapinki pandud: ta ei öelnud midagi, aina tunnistas.