Lepo Mikko – legendi taassünd

Lepo Mikkost kirjutati palju käsitlusi (Villem Raam, Mai Levin, Eha Komissarov, Maire Toom) 1970. aastatel, hiljem aga saabus vaikus. Nüüdse laiapinnalise näituse puhul on tunda Mikko taasavastamise hõngu.


Lepo Mikko (1911–1978), maapoiss, sündinud Viljandimaal Tuhalaane vallas Arukülas taluniku perekonnas, läks õppima Tallinna Riigi Kunsttööstuskooli dekoratsioonimaali erialale. Tüüpiline karjäär, mis oli omane ka paljudele teistele eelmiste põlvkondade kunstnikele.

Õpetajate üle ei saa nuriseda – ta õppis August Janseni ja Rober Nymani käe all. Kuid sel ajal ei andnud kunsttööstuskool veel kõrgemat kunstiharidust ja nii siirdus Mikko Tartusse Pallasesse, kus tema juhendajaks sai Nikolai Triik. Ilmselt tundis ta Triigis ära samuti dekoratiivmaali algeid.

Tartu andis Mikkole palju. Näitusel pole raske märgata Kaarel Liimandi ja Karl Pärsimäe mõju. Kujunes ka sõpruskolmik: Mikko, Elmar Kits ja Endel Kõks. Kõik kolm viljelesid aga erinevat laadi.

Nii kirjutab Kõks Mikko kohta: «Ma arvan, et midagi põhiliselt laiapinnalise maali vastu ei saa öelda, maali üldmõjule on suured maalipinnad ainult kasuks, kuid mina eelistaksin siiski üksikute pindade vahel pehmeid üleminekuid.»

Sõja saabudes tartlasi ei jõutud mobiliseerida – sakslased jõudsid kiirelt kohale. 1944. aasta pommitamisel sai Mikkode kodumaja tabamuse, hävisid ka kunstniku Pallase-aegsed töö. Samal aastal koliti Tallinna, kus temast sai õppejõud Eesti NSV Riiklikus Kunstiinstituudis, kus ta omandas karismaatilise imago.

Oma õpetamismeetodi kohta on ta öelnud: «Olen nõudnud üliõpilastelt ranget distsipliini. Olen nõus Anton Starkopfi seisukohaga, et geeniuse taga peitub üks protsenti annet ja 99 protsenti tööd.»

Muidugi tuli Mikkol maksta lõivu sotsrealismile: «Vilja riigile» (1947), «ENSV tõusev tööstus» (1950, koos Alo Hoidre ja Priidu Aavikuga) jms. Viimane on iseenesest meisterlik maal, kuid eriti südamelähedased olid talle Eesti maastikud. Kuid nagu enamik pallaslastest, läks Mikkol raskeks tabada seda «õiget» sotsrealismi kaanonit – eelmine haridus lõi ikkagi läbi. Alles need, keda koolitati 1950. aastatel ERKIs, said asja käppa.

Siis tulid pärast painest vabanemist «karmile stiilile» omased maalid. Oli ka vaidlusi sõber Elmar Kitsega: «Lõpetasin koos Elmar Kitsega. Me olime laadilt ja isegi kunstikäsituselt erinevad, ikka oli millestki vaielda. Kits väitis, et kunst ei tohi olla piiratud rahvuslike joontega, peab olema neist üle, internatsionaalne. Mina jälle vastu, et oma varjust ei pääse keegi. Oma maa ja rahvaga oleme surmani seotud.»

Ometigi lähenes Mikko 1960. aastatel modernismi pärandile, eriti kubismile. Kubistlikud motiivid ilmnesid juba 1950. aastate lõpul. Rohkem kui Picassost on mõjutusi Georges Braque’i natüürmortidest («Natüürmort valge lauaga», 1956). Siis tuli ka kubistlik stilisatsioon.

Ometigi tegi Mikko suureformaadilisi filosoofilisusele pretendeerivaid maale ja triptühhoneid («Tulekandjad», «Aegade laulud», «Ajaratas», «Kogu maailma noorus»), mis mõjuvad oma paatoslikkuselt kuidagi võltsilt.

Kas võib siis ainult kubistliku perioodi põhjal öelda, et Mikko oli modernist? Kubismi sünnistki oli tol aja möödas pool sajandit.

Üllatuseks on aga see, et Mikko ka luuletas, kirjutades murdeluulet. Lõpetuseks üks näide: Kui seakarjan kävven / tuli kive kanda. / Ja suuremaks kui tuldi, / rippu said kaalupuul.


Lepo Mikko retrospektiiv

Kuraator Anu Liivak

Avatud Kumu suures saalis kuni

19. aprillini

Tagasi üles