Katkend: lugu kuldpõrnikast

«Meie aasta Siberis» ei ole ülimenuka, teleprodutsent Tuuli Roosma pere elu Siberis näidanud telesarja kirjeldus, vaid midagi enamat.

Tuuli Roosma ja filmimeister Arbo Tammiksaar jutustavad raamatus vaheldumisi sellest, mis saatest välja jäi. Inimestest, suhetest, emotsioonidest. Kaadritagusest elust.Väikestele fännidele on lugemise õppimiseks trükitähtedega koomiksid, mis 

kajastavad kaksikute Andrese ja Kristjani tegemisi Siberis. Raamatuga on kaasas DVD kogu telesarjaga.

Postimees.ee avaldab katkendi raamatust:

Ning teinekord peaksin minagi tähelepanelikum olema, kui nii pisikesed lemmikloomad on toas. Aga nüüd läheb kuldpõrnika hing teise põrnika sisse ja võib-olla ta kusagil juba sünnib.

Kuldpõrnikas

Lastel tekivad oma koduloomad. Pidevalt on neil käe peal keegi, keda nad õhinaga tutvustavad ning üksteisel imetleda lasevad. Pitsliblikad, sirelased, ninasarvikpõrnikad ja õielõikajad.
Ühel hetkel kuulen Kristjani ahastavat hüüet: «Mu kuldpõrnikas on kadunud!»

«No kus ta siis kaduda võis?» püüan olla osavõtlik.
«Ma panin ta maha ja nüüd teda enam ei ole,» kurdab Kristjan, kelles on lihaks saanud väljend «valab suuri krokodillipisaraid». Kui Kristjan nutab, siis suured selged pisarad sõna otseses mõttes purskuvad tal silmadest. Ma ei ole kedagi teist näinud niimoodi silmavett valamas.

«Aga kullake, ega kuldpõrnikas ei ole mingi mänguasi. Kui sa ta maha paned, võibki ta ära kõndida. Äkki kõndis koju?» proovin lohutada.
«Ei, ma panin ta just siia põrandale. Näe, siia!» näitab Kristjan lagedat põrandat, millel on pisike märg plekk. Aiman halba. Astun veidi eemale ja piilun vargsi oma talla alla. Ja seal see ongi – tilluke vasekarva rüü. Lapik.

Kuidas seletada lapsele, et sa oled tema lemmiklooma tapnud? Mitte kuidagi. Teen ettepaneku veel natuke otsida ja annan end ära noomimisega, et tegelikult ei tohiks putukat keset põrandat panna, keegi võib peale astuda.
«Äkki sa astusid talle peale?» nõuab Kristjan kohe minu jalatalda näha. Ja ma jäängi vahele. Uus pisaratevoog pääseb valla.
Kurb lugu. Ma tean, et ma tapsin. Aga pean ütlema midagi muud.

Koos räägime, et see oli üks nukker õnnetus. Et peaks teistele teada andma, kui on vaja putukas maha panna. Või parem panna ta kuhugi, kus ta haiget ei saaks. Ning teinekord peaksin minagi tähelepanelikum olema, kui nii pisikesed lemmikloomad on toas. Aga nüüd läheb kuldpõrnika hing teise põrnika sisse ja võib-olla ta kusagil juba sünnib.

«Ma lähen vaatan, kas juba sünnib,» jookseb Kristjan õue.