Poliitikud suuri muutusi Ühtse Eesti järel ei tee

Ühtse Eesti suurkogu finaal.

FOTO: Liis Treimann

Postimees.ee uuris pärast Ühtse Eesti suurkogu Eesti suurematelt parteidelt, kas poliitikud tundsid üritusel ära õhkkonda, milles igapäevaselt ise tegutsetakse. Samuti seda, kas miski pani suurkogu järel tõsiselt mõtlema ja ajendab teisiti tegutsema või midagi muutma. Saadud vastused olid paraku vaid ühe erandiga suhteliselt napid ja pealiskaudsed.

Keskerakonna infojuht saatis vastuseks lingi erakonna juhi Edgar Savisaare blogisse, kus too leidis, et Ühtne Eesti näitas koha kätte valitsevale parempopulismile ja kritiseeris paremerakondi. Sama jätkas oma postituses ka tuliselt Savisaar ja arutles edasi töötute lootuse üle.

Reformierakonna liige Taavi Rõivas kiitis suurkogu kui teatrietendust ja leidis: «Küllap hajutati viivuks ka iga nelja aasta tagant korduvat eufooriat ja sama tihedalt korduvat pettumust uute, kõiki teistmoodi teha lubavate, parteide või üksiküritajate suhtes. Uus poliitika on üks kõige devalveerunumad termineid Eesti poliitmaastikul.»

Erakonnakaaslane, kultuuriminister Laine Jänes leidis, et küllap oli etenduses nii tõepäraseid fakte , nende moondatud esitust kui ka utreeritud populismi. «Ma ütleksin, et vaataja pidi kohati olema suisa hiromant, et eraldada tegelikkust autorite fantaasialennust.»

Järeldusi või poliitelus muutuste vajadust kumbki neist oma vastustes välja ei toonud.

Juba muutunud

Rahvaliidu aseesimehel Kajar Lemberil oli suurkogul äratundmist küll: «Olen viibinud rohkem kui kümnel korral oma erakonna ja külalisena ka teiste erakondade üldkogudel ning loomulikult tuli ette palju tuttavat. Teatrile omaselt võimendati mõned elemendid üle, aga üldiselt tabati meie erakondade olemust päris hästi.»

Tema hinnangul tuleb kogu projekti kandva ideena mõtestada, miks Eesti inimesed on nii passiivsed, et ei soovi kaasa rääkida ega julge oma arvamust jõuliselt välja öelda. «Valdavalt lastakse asjadel lihtsalt minna nagu nad lähvad, kuigi mehhanismid protsesse mõjutada on ju ühiskonnas olemas,» arvas ta. «Inimesed peavad saama, aga ka tahtma ühiskonnaelus kaasa rääkida,» ütles Lember.

Enda muutuse näitena tõi ta Rahvaliidu ja sotside ühinemisprotsessi, millest ta loodab uue jõu sündimist, mis peaks pakkuma praegustele parteidele alternatiivi.

Roheliste fraktsioonist oli üritusel käinud vaid Maret Merisaar, kes pidas õppetunniks seda, et ka kampaania ajal tuleb rääkida ainult sellistest plaanidest, mille täitumisse poliitik ise ka usub. «Seda on Rohelised üldiselt ju ka teinud,» oli ta kindel.

Nestori pani mõtlema

Kõige põhjalikumalt arutles Postimehega kaasa sotsiaaldemokraat Eiki Nestor. Talle tuli Ühtse Eesti suurkogu glamuur tuttav ette vaid teiste parteide üritustelt, kus ta külalisena on osalenud. «Seda õhkkonda, milles ma ise iga päev tegutsen, oli tunda kolmes kõnes - Rein Einasto, Allar Jõks ja Tiit Ojasoo. Sotsiaaldemokraatide üldkogul sellist glamuuri, juhikultust ja ka volitustega hääletamist ma ette ei kujuta,» märkis Nestor.

Suurkogu pani Nestori peas vasardama küsimuse, kuidas panna poliitikast kriitiliselt mõtlema sajad tuhanded valijad. «Ma usun, et suurkogule tulnud pea 7000 inimest ja ka valimiskooli õpilased, on igapäevased arvamuskülgede lugejad. Nende jaoks andis Ühtne Eesti kinnitust, et vaatamata mis iganes pettumustele, ei saa loobuda oma peaga mõtlemisest ja valikute tegemisest.»

«Samal ajal on meil sadu tuhandeid valijaid, kelle teadmised poliitilistest valikutest pärinevad saatesarjast «Taidlus Tähtedega». Kuidas nendeni NO teatri sõnumit viia? Ja kui see töö ette võtta, kas me siis ei jõua samade meetoditeni, mille Ühtne Eesti niivõrd värvikalt maha laitis? Ja sellele küsimusele pole ma veel vastust leidnud,» arutles Nestor.

Küsimus, mida pärast suurkogu teistmoodi teha, taandub Nestori arvates sellele, kas erakond suudab tunnistada, et on kuskil otsuste tegemisel eksinud või mitte. «Ma tahan loota, et sotsiaaldemokraatide valijad saaksid sellest aru. Kuigi üldises meediapildis, pange tähele, ei tunnista Eesti erakonnad eksimusi mitte kunagi.»

«Kõige suurem muudatus Eesti poliitilises kultuuris oleks see, kui me suudaksime «võitja võtab kõik»-demokraatiast kasvada osalus- ja kaasamisdemokraatiaks. Ei ole nii, et valitsusliitu kuuludes oled sa riigimees ja opositsiooni jõudes momentaalselt populist,» arutles Nestor.

«Inimeste hulk, kes suudavad tegelikult hinnata küsimuste keerulisust ja soovivad leida vastuseid, on palju suurem lahendamisele kaasatute arvust. Ühtne Eesti tõestas seda vägagi veenvalt. Vormiliselt on NSVL-aegsest ühe partei ainuõigusest välja tulla lihtne. Vaimselt, nagu selgub, on see palju keerukam,» tõdes ta.

Isamaa ja Res Publica liidust ei vastanud Postimees.ee küsimustele keegi.

Tagasi üles