/nginx/o/2013/11/29/2656618t1h8028.jpg)
Külaliskorteris oli külm. Ka veel nüüd, kakskümmend aastat hiljem, mäletan ma seda külma, seda kitsast voodit mu toas, seda räpasust. Külmus ja räpasus olid võrdselt painavad. Ma tõmbusin endasse. Ma olin seal ihuüksi.
Tellijale
Katkeid raamatust
/nginx/o/2022/03/07/14411686t1hca79.png)
30. november 2013, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ma soojendasin pliidil vett ja koristasin. Vastumeelsusest haaratuna koristasin ma ära ka ühisköögi, WC ja koridori. Korteris oli neli tuba. See oli meeldivalt ruumikas, kuid räpane. Koridoripõrandal oli sadu, ehk isegi tuhandeid surnud kärbseid. Ma pühkisin nad kokku ja viskasin aknast välja. Ma keetsin õhtusöögiks alumiiniumkastrulis putru, ja hiljem keetsin samas kastrulis vett, et teha teed ja pesta nõusid. Kütet ega sooja vett ei olnud. Ma mäletan kontrasti Nõukogude ruumide ja lääne koristusvahendite vahel, mille ma olin ostnud – need ei tundunud kokku sobivat. Korterit oli nii pikka aega koristatud vaid külma vee ja musta vana kaltsuga, mida kraanikausi all hoiti, et uute koristusvahendite lõhn tundus nii pealetungiv ja vale, just kui kultuuride kokkupõrge.