Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/12/01/2660814t1hd4c3.jpg)
Sukamägide pere on tegev mitmel rindel: pereisa Alari (29) on põllutöömasinaid ja -seadmeid rentiva osaühingu Tuulemaa juhatuse liige ja tegevjuht, tegeleb karjakogumisseadmetega osaühingus Agriland ning on Tähtvere valla volikogu liige; pereemal Helenel (29) on Mainori kõrgkoolis käsil viimase kursuse õpingud ettevõtluse ja turunduse alal. Peres on kasvamas kaks last: seitsmeaastane Kaspar ja kolmene Alandra. Koos peetakse kümnenda põlvkonnana peretalu, kus tegevussuundadeks taimekasvatus ja lihaveiste aretus.
Eelkõige laste pühad
Helene tõdeb, et talle on jõulud muutunud eriliseks ja see õige pühadetunne on tekkinud alles pärast laste sündi.
Alari meenutab, et temal olid lapsena jõulude lähenedes ootused ikka teised kui nüüd: suss aknal, selle sees päkapikule kiri kingisoovidega, jõuluvanaootus. «Nüüd vaatan oma laste pealt seda kõike. Jõulud ongi meil rohkem laste sündmus,» lisab ta.
Laste seas on jõuluärevust tunda juba praegu.
Kaspar teab varakult enne detsembri saabumist, et peagi on käes jõuluaeg, päkapikud piiluvad ja tuleb paremini käituda. Samuti ootavad lapsed lund, sest seegi on märk sellest, et päkapikkused mehikesed hakkavad öösiti susse hea ja paremaga varustama.
Alari märgib, et õige pühadetunnegi tuleb alles siis, kui lumi on maha sadanud ja pakane paugub.
Kuigi tänavune novembrikuu pole lumerohkusega hiilanud, ei jää pühademeeleolu tulemata. Helene sõnul hakkabki ju pühadeaeg õigupoolest pihta esimese advendiga.
Küünaldega lauakaunistuse teeb pere just siis üheskoos. Koos süüdatakse esimene advendiküünal ja küpsetatakse piparkooke.
«Lastel on ikka põhiline see, et kui esimene küünal on põlema pandud, siis päkapikud käivad, ja oodatakse õhtust aega – vaadatakse akna peal, kas päkapikud ikka juba tulevad,» jutustab Helene.
Tegus kuu
Ja nii ongi algus tehtud. Sealt edasi on järjest enam selliseid õhtuid, kus nauditakse küünlavalgust. Samuti on palju tegemisi, mis just seotud saabuvate pühadega.
Esimesel või teisel advendil kaunistatakse valgusvoolikuga kodutare ukseümbrus ning süüdatakse elektriküünlad maja ees kuusel.
Teisel või kolmandal advendil toob Alari vend tuppa pere metsas kasvanud kuuse.
Sobiv jõulupuu on varakult valmis vaadatud, kaks viimast aastat on ka Kaspar kaasas käinud seda õiget kuuske otsimas.
Kui puu kodus, ehitakse see samal päeval ühiselt jõulukuulide, elektriküünalde ja laste meisterdatud kaunistustega. Jõululaupäeval lisanduvad pärisküünlad.
«Ilma jõulupuuta ikka õiget jõulutunnet pole,» arvab pereisa Alari.
Jõululaupäeva hommik tähendab Sukamägide peres peoettevalmistusi, kuna tavapäraselt tulevad õhtul kella seitsme paiku külla sugulased ja sõbrad.
On vaja koristada. On vaja toidud valmistada.
Söögitegemisel on alati abiks lapsed, muu hulgas küpsetatakse sel päeval ka piparkooke. Helene nendib, et kuigi piparkoogitainale vormide sättimisest tüdinevad lapsed üsna ruttu, on nad pärast varmad küpsetisi glasuuriga võõpama.
Enne õhtusööki käivad pere täiskasvanud surnuaias. Alari peab lähedaste haudadele küünalde viimist ilusaks kombeks. Küünlasäras kalmistut on kaunis vaadata.
Jõuluõhtul süüakse, vaadatakse telerist jõulusaateid, suuremad ajavad juttu. Sõprade ja sugulaste lapsed saavad koos mängida. Mõnikord käib jõuluvana, mõnikord on ta lastele kingikoti lihtsalt ukse taha jätnud.
Pühaderõõmust saavad osa talu loomadki. Kuigi 50 veist ja 80 kana ei saa ka muidu nina- või nokaesise üle kurta, viib pere neilegi pidusööki: kuivikuid ja muud meelepärast. Muidu õues pesitsevad kaks saksa lambakoera saavad jõuluõhtul tuppa pere juurde.
Mida aga jõulud Sukamägidele tähendavad?
«Tegelikult tähendabki see just koosolemist pere ja tuttavatega,» räägib Helene. «Kuidagi on kujunenud, et jõulude ajal me käime hästi palju ringi, külastame sugulasi ja tuttavaid ning samuti käiakse meil külas.»
«Mulle on see perega koos olemise aeg. Hästi rahulik aeg,» lisab Alari.