Liiga sageli olen noorte seas tajunud pilkavat suhtumist kiirsöögiketi töötajatesse. Olen isegi tundnud, et mõnel ruudulises vormirõivas viisakalt «Koka-Fanta-Sprite?» küsijal endal on piinlik. Mäletan üht aastatetagust seika, kui mind sattus teenindama ammune tuttav, kellega veidi kõnelema jäin. Muuhulgas pomises ta mulle midagi arusaamatut, miks ta praegu just sellist ametit peab. Ta justkui vabandas end minu ees, mina ei mõistnud, miks.
Tellijale
Oliver Lomp: mine tööle, jobu!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Umbes samal aastal, kuid hoopis teises kohas. Mind kutsuti sõjaväekomissariaati, kus tervisekomisjoni juht päris minult, kas olen veel kooli- või juba töömees. Teen mõlemat, vastasin mina. Välimuselt jõulumeest meenutav (need, kes seal käinud, teavad) mees patsutas tunnustavalt õlale ja märkis, et väga suur osa tänapäeva noorhärrasid ei tee kumbagi. See väide tundus üllatav.