Juba Juhan Liiv teadis, et must lagi on meie toal, ja meie ajal ka... Tartu Uus Teater venitab mustavad varjuvõrgud laenurkadest alla, keerutab-heietab lõnga, mässib end sisse, tõmbab mütsi silmile, kuni on puhta pimedusega löödud. Eesti voolab inimestest tühjaks, lahkuvad ka linnud, loomad ja taimed. Järele jääb hüljatud porine tühermaa, üksik vanainimene kusagil kolkas ja kolm poliitikut. Öö ei lõppe.
Just täpselt nii üldistav, kibestunud, küüniline ja impulsiivne «Äralennuväli» ongi. Kõik kõige negatiivsemad stsenaariumid mängitakse lõpuni ja kõik, mis saab halvasti minna, läheb veel halvemini. Näeme rahvuse lõppu – kodumaatuid pagulasi ilmaruumi eetrisse hajumas, nutiseadmete infotilgutist sõltuvaid õõneskehasid, ärapõlatud talente, võõrdunud armastajaid, halloo-kosmos-halloo-maa-stiilis skaibikõnesid ning kiirnuudlikarbi seltsis veedetud üksikuid öid helendava arvutiekraani ees.