Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/03/25/11895150t1h2d30.jpg)
/nginx/o/2013/12/06/2670948t1hf483.jpg)
Eesti Üliõpilaste Seltsi kogunesid 1988. aasta jõulukuu esimesel päeval taastama ainult väga vanad ja väga noored mehed. Vähemasti üks põlvkond oli vahelt justkui kadunud. See kuldsete kuuekümnendate nime all tuntuks saanud komsomolipõlvkond paistis ühiskonnas silma kõikjal, ka Rahvarindes ja komparteis, kuid vanimasse üliõpilasseltsi, kes oli kinkinud Eestile rahvuslipu, ei mahtunud sealt suurt kedagi.
Seltsi taastamise pidulik tseremoonia algas lipu pühitsemisega Peetri kirikus, kus oli õpetajaks EÜSi vilistlane Harald Tammur. Lipp oli küll eestiaegne, kuid siiski mitte see siidist iludus, mis EÜSi esimese lipuna ja kõigi sinimustvalgete emana oli valminud Karl August Hermanni abikaasa Paula Hermanni, tema õe Miina Härma ja Emilie Beermani näputööna 1884. aasta kevadel.