Eesti aasta sportlase tiitlit ja sellega kaasnevat Kristjani kuju on teinekord raskem võita kui MM-kulda. 2006. aastal krooniti maailmameistreiks Heiki Nabi, Andrei Inešin ja Marko Luhamaa, kuid kõik pidid taanduma olümpiavõitja Andrus Veerpalu ees. Ehk siis: kui tahad saada Maarjamaa parimaks, võida medal õigel aastal. Paraku on hulk neid, kes väärinuks Kristjanit, kuid jäid sellest ilma.
Üldiselt on siinmail tavaks, et aasta parimaks sportlaseks pärjatakse see, kel ette näidata kirkamat karva medal. Samas on alates taasiseseisvumisest seitsmel korral tiitli saanud medalita sportlane (Ago Markvardt ja Margrit Tooman 1994, Erika Salumäe 1996 ja Jane Salumäe 1998 ning Kristina Šmigun-Vähi 2000, 2002, 2004) ning vaid korra atleet, kel polnud isegi võimalik medalit võita – Kaia Kanepi 2008. aastal. Tiit Sokk tunnistati parimaks sportlaseks kui Nõukogude Liidu korvpallitšempion anno 1991.