Kuidas ma Mandelaga kohtusin

Olin lapsepõlves palju kuulnud Nelson Mandelast kui väsimatust vabaduse ja õigluse eest võitlejast, kes oma põhimõtete ja arusaamade pärast vanglas pidi viibima. Mäletan, et kui ta 1990. aasta veebruaris vabanes, vaatasin televiisorist tema vastuvõttu Kaplinnas. Hilisemast ka seda, kuidas ta 1993. aastal koos tollase LAVi presidendi Frederick de Klerkiga Nobeli rahupreemia sai ning tänukõne pidas.

2004. aastal olin esimest korda LAVis ning jõudsin Mandelale veel lähemale – kohtusin Mandela abikaasa Graça Macheliga. 2006. aastal kolisin LAVi elama ning kõik selle poliitilise ja ühiskondliku eluga seotu sai mulle väga tähtsaks. Kuna suhtlesin mitmete kohalike poliitikute ja ettevõtjatega, siis juhtuski, et kohtusin Mandelaga ühel väikesel üritusel. Rääkisime temaga nii Eesti kui ka LAVi iseseisvumisest, Eesti e-valimistest ning pronkssõduri kuju eemaldamisest.

Kuigi olin loonud temast juba ammu oma ettekujutuse, on kohtumisest kõige enam meelde jäänud kaks asja. Esiteks tema sügav rahulikkus ja olek, justkui kulgenuks ta lihtsalt oma teed, mida keegi teine ei suuda väärata. Ta teadis, et tal on õigus. Sellise stiili pärast süüdistati Mandelat – küll väga leebelt – autoritaarses juhtimises. Mulle tundub, et tema jaoks olid väärtused nagu, lugupidamine, võrdsus ja õiglus aga nii olulised, et nende nimel ta kompromisse ei teinud.