Usuvabaduse rikkumist tunnetavad Eestis enim maausulised

Tammemäe hiie ohvrikivi.

FOTO: Tiit Kaasik / Maavalla Koda

Eestis on kogenud enim usuvabaduse rikkumist maausulised, kelle seas on teiste usunditega võrreldes kordades rohkem inimesi, kelle hinnangul on nende usuvabadust rikutud, selgub Inimõiguste Instituudi ja Turu-uuringute ASi läbi viidud uuringust.

Küsimusele, kas inimese või tema tuttava usuvabadust on Eestis rikutud, vastas kõigist küsitluses osalejatest jaatavalt kaks protsenti. 92 protsenti ei olnud usuvabaduse rikkumist täheldanud ning kuus protsenti ei osanud vastata.

Samas end maausulise või taarausulisena määratlenud vastajate seas oli 17 protsenti selliseid inimesi, kes on usuvabaduse rikkumist täheldanud.

Turu-uuringute AS uuringjuhi Karin Reivarti sõnul tunnevad maausulised usuvabaduse rikkumist tõenäoliselt seetõttu, et mitmel pool Eestis on käimas maa- ja taarausuliste võitlus oma hiite eest ning sageli ei ole nad omavalitsuste ja ettevõtjatega hiite saatuse ja tuleviku suhtes sama meelt.

Luterlastest on Eestis usuvabaduse rikkumist täheldanud kaks protsenti ja õigeusklike seas samuti kaks protsenti vastanutest. Katoliiklaste seas ei ole usuvabaduse rikkumist täheldanud keegi.

Nende vastanute seas, kes märkisid enda usuks «muu», on usuvabaduse rikkumist täheldanud kaheksa protsenti. Reivart märkis täna Tallinnas inimõiguste aastakonverentsil uuringu tutvustusel, et nende vastajate seas võib olla inimesi, kes peavad usuvabaduse rikkumiseks näiteks seda, et satanistid ei ole seni saanud end ametlikult registreerida või seda, et näiteks sõjaväes on keelatud kanda kaelariste.

Küsimusele, kas inimene ise või keegi tema tuttavatest on halvakspanu vältimiseks varjanud enda usulisi veendumusi, vastas jaatavalt neli protsenti inimestest. Seega võib uuringu koostajate sõnul öelda, et üldiselt on ühiskond tolerantne, kuid teatud juhtudel võib kohata ka halvustamist või selle kartust.

Selliseid juhuseid on ette tulnud sagedamini noortel. Õpilaste ja üliõpilaste seas on oma usulisi veendumusi varjanud üheksa protsenti inimestest, mis näitab uuringu koostajate hinnangul seda, et probleemile tuleks õppeasutustes kindlasti suuremat tähelepanu pöörata. Teistest enam on pidanud oma usulisi veendumusi varjama ka väiksema sissetulekuga inimesed, alla 200-eurose kuusissetulekuga inimeste seas on neid 10 protsenti.

Ka selgus, et eestlased on oma usulisi veendumusi varjanud sagedamini kui mitte-eestlased. Kui eestlastest on oma usulisi veendumusi varjanud viis protsenti, siis mitte-eestlaste seas vaid kaks protsenti vastanutest.

Teistest enam on oma usku varjanud ka maausulised, muude vähemesinevate religioonide pooldajad ning need, kes ei soovi oma usulisi veendumusi avaldada. Samas ei arvanud mitte ükski katoliiklasest vastanu, et ta on pidanud kunagi varjama oma usulisi veendumusi.

Tartu ülikooli ja Oxford Royale Academy õppejõud Merilin Kiviorg märkis inimõiguste aastakonverentsil, et kui praegu võib pidada Eestit teiste uskude suhtes tolerantseks, siis ei saa olla veendunud, kas teist usku esindavate inimeste osakaalu kasvu korral see tolerants säiliks.

Napilt üle poole vastanutest ehk 53 protsenti teab, et Eestis riigikirikut ei ole. 18 protsenti arvab, et selline institutsioon on siiski olemas ja 28 protsenti ei oska küsimusele vastata.

Teadlikkus on suurem meeste seas, kahes nooremas vanuserühmas, eestlaste ning kõrgharidusega vastajate seas. Üllatavalt on kõrgharidusega vastajate puhul samal ajal ka üsna suur vale vastuse osakaal – 25 protsenti.

Vastanute kategooriatest, kelle arvates riigikirik on olemas, hakkavad silma kõige väiksema netosissetulekuga, alla 200 euro kuus teenivate inimeste rühm, kellest 27 protsendi arvates on Eestis riigikirik. Teistest enam uskusid riigikiriku olemasolusse Tallinna elanikud (24 protsenti) ning need usklikud, kes ei ole luterlased, katoliiklased, õigeusklikud või maausulised (27 protsenti).

Kõige teadlikum elanikkonna grupp on vastajad, kes ei soovi oma usulisi veendumusi avaldada, neist teab 70 protsenti, et riigikirikut ei ole. Samuti on teadlikkus kõrgem luteri usku omaks pidavate inimeste seas.

Eesti põhiseaduses on lõige: «Igaühel on vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust». Turu-uuringute AS küsis inimestelt, millistel juhtudel võib nende arvates usutalituste täitmine võiks kahjustada avalikku korda.

Enamus elanikest ei oska öelda, millistel juhtudel usutalitus avalikku korda kahjustaks. Kaheksa protsenti vastas otse, et midagi sellist ei ole ja talitused ei kahjusta kuidagi avalikku korda. Seitse protsenti vastanutest tõi välja usulise kuulutustöö ehk  pealetükkivad ja häirivad usukuulutajad, kes tänavatel oma vaateid levitavad ja teavitustööd teevad. Seitse protsenti vastanutest tõi näiteks usudemonstratsioone, mis võivad muutuda vägivaldseks, sealhulgas trügimise palverännakute käigus. Eelkõige peavad inimesed siin silmas muid riike ning paljud lisasid, et Eestis sellist probleemi ei ole. Lisaks nimetati vähesel määral ohverdamistalitusi ning satanistide rituaale.

Küsimusele, kas traditsioonide, kultuuri või religiooni põhjendusel võib piirata inimõigusi, sealhulgas sõnavabadust, vastas kuus protsenti, et seda võib teha ja 86 protsenti ei ole sellega nõus. Kaheksa protsenti ei oska vastata. Teistest enam tuleb esile katoliiklaste seisukoht, kellest 22 protsenti arvab, et inimõigusi võib piirata. Muude religioonide pooldajad seda ei arva.

Turu-uuringute AS küsitles uuringu läbiviimiseks 2.- 14. aprillil 1000 inimest üle Eesti.

Tagasi üles