Anvar Samost: üksildane amet

Anvar Samost Foto: Peeter Langovits

Ligikaudu nädal tagasi ootas «Ringvaate» saatejuht Mark­o Reikop Toompea lossis ühe ukse taga, mikrofon käes, riigikogu Reformierakonna fraktsiooni liiget Urve Tiidust, kes kohe pidi minema kultuuriministri ametivannet andma. «On teie elu juba kardinaalselt muutunud?» küsis Reikop.

«Riigikogu liikme töö on väga üksildane. Hästi palju pabereid peab lugema, hästi palju omaette toas endale asju selgeks tegema,» vastas Tiidus. Ei tea, kas keegi üldse pani seda valitsusse siirduva riigikogu liikme kokkuvõtlikku lauset tähele. Tiidus oli riigikogu liige kaks ja pool aastat. See pole küll väga pikk aeg, aga küllaldane, et oma ameti sisu ja vorm selgeks mõelda. Olen paariaastase vahega rääkinud kahe palju staažikama poliitikuga, kes on olnud ministrid ja seejärel taas riigikogusse tagasi pöördunud. Nende kirjeldus kahe rolli erinevustest kattus pea sõna-sõnalt ja kinnitab Tiiduse öeldut.

Ministri heaks töötab ka kõige väiksemas ministeeriumis pikaajalise kogemuse ning laialdaste (muuhulgas rahaliste) võimalustega struktuur. Võtame näiteks kultuuriministeeriumi: kantsler, viis asekantslerit osakondadega, ministri nõunik, ministri abi, Euroopa Liidu asjade nõunik, kolmest inimesest koosnev avalike suhete osakond, välissuhete osakond, kaks õigusnõunikku ja kaks õiguse peaspetsialisti, mitu referenti ja autojuhti. See kõik on loomulik ja vajalik, sest minister peab saama töö tehtud.