Sugugi mitte lihtsakoeline

Põim Kama
, teatrikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Totu (Priit Strandberg)
Totu (Priit Strandberg) Foto: Vanemuine

Nikolai Nossovi «Totu kuul» oli nõukogudeaegne lasteklassika. Nüüd näeb seda fantaasiarohket jutustust Vanemuise väikeses majas. Hipiliku Lillelinna maragratid Totu ja Pontsu käivitavad kogemata kosmoseraketi ja lendavad Kuule. Taevakeha sisemuses peitub Maa-sarnane kera, kus elatakse aga hoopis teiste reeglite järgi. Eksisteerib eraomand, raha ja ühiskondlik-varanduslik kihistumine.

Tükkideks lahti võetuna võib loo põhiosiseks pidada kommunistlikul ühisomandil põhineva maailmakorra vastandamist kapitalistlikule ahnusele ja ebavõrdsusele. Ühiskonnakriitiliselt ja kapitalismirõhuga käsitles teksti ka selle viimati lavastanud NO99. Sel puhul oli lapselik sisu vaid vahend ühiskondlike vastuolude ja kontrastide esiletoomiseks ning rõhutamiseks, sihtpublikuks olid aga täiskasvanud.

Vanemuise uuslavastus on selgelt lapspublikule mõeldud. Kuna tänapäeva noorem kooliealine vaataja vaevu adub, mis loom see sotsialism olla võiks, vajab teos mõjule pääsemiseks teistsugust lähenemisnurka.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles