Urve Tiidus: mind kannustab uudishimu

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Urve Tiidus

FOTO: Peeter Langovits

Elu teeb kummalisi käike. Lapsena jäätisemüüjaks või akvalangistiks saada tahtnud Urve Uussaarest sai hoopis filoloog, teletäht, linnapea ja tagatipuks minister.

Saatejuhi rollis: aasta on 1994, kohaks Eesti Televisioon.

FOTO: Peeter Langovits

sja ametisse astunud: vastne kultuuriminister Soome Vabariigi iseseisvuspäeva vastuvõtul koos Soome suursaadiku Aleksi Härköneni ja tema abikaasaga.

FOTO: Peeter Langovits

Täna saab Urve Tiidusel (59) kultuuriministri ametis kümme päeva täis. Paraku on need päevad nii tihedad, et ainus võimalus Arteriga kohtuda avaneb ühel selle nädala argipäevahommikul kell 7.45. «Mida kiiremini meil läheb, seda parem,» kordab Tiidus mõni minut varem mustast ametiautost väljudes ning ministeeriumitrepist üles rühkides.

Kui teletähelt oodatakse eelkõige ekraanil olemises loomulikkust, siis täpselt sellisena – loomuliku ja usaldusväärsena – mõjub Urve Tiidus ka elus. Kaamera ees või kaamera taga, argielus või tööl – ikka on ta meelde jäänud oma tasakaaluka käitumise, tagasihoidliku ja maitseka riietumisega ning paistnud silma sorava, ent mitte pealetükkiva suhtlemisstiiliga. Endise uudisteankru ja saatejuhina, samuti Kuressaare linnapeana suudab ta ühise keele leida nii riigijuhi kui ka paadialusega. Rääkimata juba võimalike kiirete meeleolumuutustega kultuuriinimestest.

Need, kes Urve Tiidust kaua tunnevad, on öelnud, et erinevalt oma intervjueeritavatest pole ta ise kunagi «avatud raamat» olnud. Vaatame siis, kui avatud on ta sel jõulukuu varahommikul oma ruumikas ministrikabinetis.

Kas te ministrina sellist elu tahtsitegi, et juba enne ametlikku tööpäeva algust tuleb intervjuusid anda?

Kas me keegi kunagi üldse teame, millist elu õieti tahame? Olen tähele pannud, et nooremate seas on selliseid inimesi rohkem, kes endale väga täpsed sihid seavad ja siis sihikindlalt võetud suunas liiguvad. Aga varahommik pole mulle mingisugune probleem.

Uni läheb varakult ära?

(Naerab.) Eks see ole küpse ea teema!

Milline on selle maja aura, arvestades alles hiljutisi tormilisi sündmusi?

Oh, selles majas on minu meelest väga vahva aura. Ruumi on palju, ja väga palju noori inimesi, neid, kes oma ametnikukarjääri alles alustavad. Nii et noort energiat jagub.

Olete 90ndate teisel poolel – enne linnapeaks saamist – töötanud mõnda aega ka Kuressaare linnavalitsuse haridus- ja kultuuriosakonna juhatajana. Mastaabi vahe on täiesti tunnetatav?

See on, jah, absoluutselt erinev. Mitte ainult mastaabi poolest, aga kui rääkida Kuressaarest ja tööst kultuuri, spordi ja turismi valdkonnas, siis seal oli teemasid rohkemgi. Teatavasti moodustab kohalikus omavalitsuses poole eelarvemahust haridus ja koolid, kultuur selle kõrval on väiksema osaga. Vaadates ka Eesti riigi eelarvet, on väga suur osa taas haridusel, kultuuril väiksem, aga ei saa ka öelda, et see väga väike on. Kasvab kogu aeg!

Ministrina pean oma valdkonna eest, inimeste ja asutuste huvide eest seisma. Kui majandus edeneb, tulumaksu laekub rohkem, on ka võimalik väikest palgatõusu planeerida, ja järgmisel aastal see nii ka on.

Mida arvasid abikaasa ja lapsed teie uuest ametist?

Oh, eks ma ikka rääkisin ja kuulasin kõikide arvamusi, aga mis nad täpselt ütlesid, jäägu see meie vahele.

Olete alati hinnanud elukestvat õpet. Praegune staadium – on see abituurium või magistrantuur?

Elukestev õpe… See on küll hea küsimus. Ma ei tea ühtki inimest, kes oleks lõpetanud üldhariduskooli ja öelnud, et siit saadik mul rohkem midagi vaja ei ole. Tõesti, ma ei tea ühtegi sellist inimest! See peaks ehk mõni rantjee olema, aga isegi rantjee peab juurde õppima, kuidas oma raha paigutada. Juurde õppimata ei saa elada ühtki päeva.

Alustame kasvõi sellest, et minu eluea viimase kahekümne aastaga on maailmas toimunud oluline tehnoloogiline hüpe. Kui ma «Aktuaalses kaameras» uudiseid tegema hakkasin, oli arvuti kasutamine ülilihtne – meil oli üks uudiste programm ja selle õppimine käis väga kärmelt.

«Telekooli» inglise keele tunnis vahetasite kaamera ees tähti lausa käsitsi!

Oo jaa… (Naerab.) Mida rohkem aastaid läheb, seda rohkem tajud, kui kiiresti maailm areneb, ja kui sa pole valmis või piisavalt paindlik, et juurde õppida, siis jääd seisma. Mõnele inimesele võib see ka sobida, et saavutad maailmast mingisuguse arusaama ja lepidki sellega, aga kui uudishimu tagant kütab ja lugemishimu ka on, siis elukestev õpe on oluline. Kõikidele asjadele on väga vahvad terminid pandud, kas pole, aga tegelikult on see targemaks saamise protsess.

Mida on viimane nädal teile õpetanud?

(Mõtleb hetke.) Ikka seda vana ja lihtsat tarkust, et tark ei torma. Kui oled olukorras, kus tuleb teha palju kiireid otsuseid – sest need asjad on kaua oodanud ja justkui piisaks paarist kiirest käeliigutusest –, ka siis on see vana tarkusetera ikka abiks.

Teid kannustab tagant ajakirjanikule omane uudishimu inimeste vastu?

Jaa, loomulikult, seda ma ei salga.

Kirjutate endiselt üles inimestelt kuuldud lugusid?

(Muheleb.) Saaremaal oli mul tõesti võimalus, et kirjutasin mõned inimeste räägitud vahvad mõtted üles, aga kuna neid lugusid on tulnud viimasel ajal hästi palju, siis erinevalt mõnest kiirblogijast pole ma sellesse blogijate tsunfti suutnud veel siseneda. Enda jaoks ma, jah, midagi kirjutan, aga mitte midagi sellist, mis vääriks avalikustamist.

Miks mitte? Kes neid siis loeb?

Kunagi, kui ma vanemaks jään, küll ma siis loen neid. Mälestusi. (Naerab.) Muidugi. Ei, see pole päevik, mitte midagi sellist, pigem kirjutan üles naljalugusid, mida inimesed on rääkinud.

Olete varasemates intervjuudes kõnelnud võimete piiri kompamisest. Kui oluline see teile on?

Ega ma päris teadlikult ole seda teinud, aga tõenäoliselt katsetab elu neid piire iga inimese peal. Elu testib meid kogu aeg.

Kuuldavasti olete hea kokk, kas köögis on see piir juba ees?

Ütlen ausalt, et praegu elan väga lihtsat elu. Ütlen, nagu ütles Urmas Ott: «Lihtne toit ja lihtne riie.» Perele ma süüa tegema ei pea ja põhiline, millega päevi sisustan, on töö, mistõttu saan väga lihtsalt hakkama. Ja minu meelest mul küll vaimustavaid kulinaarseid oskusi pole.

Mis annab teile tõuke teha elus suuremaid muutusi?

(Mõtleb tükk aega.) Kui elus tulevad hetked – ja huvitaval kombel on neid ikka tulnud, et tekib võimalus astuda uuele teeotsale –, on igal inimesel kaalumise koht, et kas jään vana asja juurde või teen suunamuutuse. Kas võtan suurema vastutuse teiste inimeste ees, iseenda ees? Ja siis tulebki tohutu mõtlemise koht. Tohutu tõsine.

Ja mind selleks sunnib? Võib-olla see, et maailm on nii huvitav. Mingis vanuses sa ikka veel mõtled, et ei tahaks veel jääda istuma jalg üle põlve, et noh, ongi kõik. Kuidas need muutused lähevad, eks seda elu ise näitab, ja võib-olla on küsimus ka selle inimese karakteris. Minu inimtüübis on asi, et olen valmis muutusi tegema. Mida noorem oled, seda kergem on neid muutusi teha ja aastatega ei lähe see muutuste tegemine mitte raskemaks, vaid tekitab rohkem kõhklusi ja mõtlemist, et kas see on õige, kuidas saab hakkama ja nii edasi.

On ministriks saamine natuke seotud ka eneseohverdusega?

(Üllatunult, pisut pettunult.) Miks te nii küsite?

Et «oli vaja»?

Kui ma oskaksin sellele üheselt vastata, siis tuleksin ikkagi oma karakteri juurde. Jah, ma olen valmis võtma endale kohustusi. Aga ohverdusi… See on midagi väga suurt ja tõsist. Ma ei mäleta, et oleksin seda elus teinud ja ma ei nimetaks ka seda niimoodi.

Nagu ikka: elu pakub võimalusi. Küsitakse, kas tahad seda võimalust vastu võtta, ja siis kaalud kõiki asjaolusid. Alati leidub inimesi, kes ütlevad: jah, see oleks tore valik, alati leidub neid, kes ütlevad: ära mitte mingil juhul oma pead pakule pane, selleks on teisigi võimalusi. Ja kuskilt siis selekteerubki tõde.

Arvan, et kui see ettepanek oleks tehtud kaks või kolm aastat hiljem, siis vaevalt et oleksin sellise otsuse teinud. Praegu on mu vanus veel natuke alla ühe ümmarguse numbri ja võib-olla andis see natuke riskimise julgust.

Olete Kaksikute tähtkujust, kaks poolust, vastandite võitlus. Teeb see elu raskemaks?

Kust te sellist asja teate? Te peate siis ise ka Kaksikutest olema, kui sellest aru saate. Ei ole...?

Vahel on, jah, küsitud, et kui olete Kaksikutest, siis peaks teil justkui must ja valge pool olema. Ei ole nii. Pean tunnistama, et olen selle teemaga kunagi tegelnud, et mis tüübid need horoskoobi tüübid on. Kaksikuid kannustab tagant eelkõige uudishimu, see on kindel, ja tarkades horoskoopides öeldakse, et nendel on ka suhteliselt hea kommunikatsioonivõime ja nad tahavadki suhelda. Ning võib-olla ka selline … mitte vettehüppamise julgus, vaid mõneti suurem valmisolek astuda uutele teeradadele.

Ma ei taha seda esitada siin nagu teaduslikku tõde, aga minu puhul on need asjad üsnagi täppi läinud.

Mõne aasta eest üritasite ka Brüsselisse meedianõuniks saada.

Kunagi ammu, jah.

Ei läinud läbi?

Kandideerisin seal kaks päeva! Kaks päeva kestavad need eksamid. Tõepoolest, väga huvitav kogemus! Ega inimesel jookse miski mööda külgi maha, mis ta on elus teinud.

Seal olid väga keerulised eksamid, mis iganes nende nimed olid. Psühhomeetrilised testid, isiksuse testid…

Mida seal siis tegema pidi?

Ega ma mäleta, sellest on nii palju aega möödas! Aga sain aru, et valitakse väga selgete kriteeriumide alusel ja küllap ma neid eksameid nii hästi ei teinud, kui vaja, aga öeldi ka seda, et vanus on juba selline. Et noorematel on seal kergem alustada.

Tõesti?!

Jah, nii kõlas mitteametlik kommentaar. Kõrvalseisja kommentaar.

Kui Urve oli veel Uussaar, siis milline otsus, mille tegite, oli kõige õigem?

Seda otsust ei teinud mina, vaid minu vanemad. Elasime Rapla maakonnas ja Eesti hariduselus on ju olnud varemgi perioode, kui väikseid maakoole kinni pannakse. Mu ema oli mitmes väikses koolis juhataja ja need kõik pandi laste puuduse tõttu kinni. Võrreldes praegusega, siis – teatud olukorrad ajaloos korduvad, eks ole? Ja vanemad tegidki siis otsuse, et kolivad laste pärast Tallinna. Pean seda tagantjärele väga õigeks otsuseks, ehkki polnud kerge tulla maalt ära, panna lehmad-sead müüki…

Pidasite loomigi?

Ikka täielik maaelu! Hindan oma vanemate sellist käiku.

Tartu Ülikooli inglise filoloogina suunati teid otse telemajja?

Siis olid, jah, suunamised. Läksin inglise keele õppimise saateid tegema, kuid minust sai kohe režissööri abi või assistent. Alustasin televisiooni loomingulisel poolel madalaimast astmest, aga kirjutasin ka inglise keele tundide stsenaariume.

Töötasite ka režissöörina?

Jah, aga olin väga «lihtne» režissöör, tegin «Telekooli» saateid, ma polnud režissöör teletöö parimas tähenduses.

Ehk olete ka elus režissöör, lavastate endale ise olukordi?

Ei. See on huvitav küsimus, sest olen näinud palju selliseid inimesi, kes tõesti on oma elu suurepärased stsenaristid, suurepärased lavastajad, neil on mastaapi ja värvi. Ja draamat. Mina selline tüüp ei ole.

Teile loob olukordi elu ise?

Jah, see on õigem variant.

Saaremaal Rannakülas on teil maatükk ikka alles?

Jah, on.

Maja ka juba ehitatud?

Ei, ju siis pole vajadust ja võimalust olnud. Saaremaal elan juba 18 aastat ja olen selle aja jooksul ka saarelt Tallinna tööl käinud. Vahelduva eduga televisioonis ja vastavalt sellele, kuidas lapsed kasvasid, on need sõidud olnud tihedamad või olen pidanud ka mõnest ametist loobuma ja rohkem kodus püsima. Nii et kui kokku võtma hakata, olen Saaremaa vahet sõitnud päris palju.

See kõik jätkub?

Jaa, loomulikult. Eelmisel nädalavahetusel ma sinna küll ei jõudnud ja ega ma igal nädalavahetusel ole käinudki. Iseenesest – selliseid inimesi, kes sõidavad Saaremaa ja mandri ja edasi veel Soome vahet, on päris palju. Staatiline elamisviis, et oled ühes kohas, jääb ju üha vähemaks. Muidugi on mugav ja ökonoomne, kui elu- ja töökoht on ühes kohas, aga ega seal meelepärast tööd kõigile jätku. Väikeses linnas pole ju vaja tohutult pagaritöökodasid, ehitajaid või arste.

Järelikult tuleb mujal tööl käia, ja kui räägitakse, et Eesti inimesed liiguvad kõik töö pärast väljapoole, siis toon alati näite 20. sajandi algusest, mil igal aastal käis 8000 inimest tööl väljaspool saart. Suilised läksid kevadel välja ja tulid sügisel hilja tagasi, aga töömehed, kes rabas turvast kaevandasid, olid ikka vaata et terve aasta ära. Rääkimata nendest, kes olid merel.

Milliseid kompromisse te kunagi ei tee?

(Paus.) See on küsimus sellest, et kas ma müün maha oma sõpru?

Või siis, kas olete valmis minema oma südametunnistusega vastuollu?

Olen tahtnud alati mitte minna. Loodan, et see on niimoodi olnud. Ma ei ole nii põhjalikku analüüsi oma elust teinud, aga teatud asjad on mulle olulised. Üks asi on see, et ma ei virise kunagi, kellelegi. Vahel võib-olla omaette pobisen. Ja teine asi on see, et kui me sõpradega koos tegutseme, siis ma selga ei keera, kui on vähegi võimalik. Kui on vähegi võimalik.

Millal ei ole võimalik?

Sõprus on alati kahepoolne asi.

Mulle on saadetud pärast ametisse asumist väga palju jõu- ja tervisesoove, kõigile inimestele aitäh, kellele ma pole veel jõudnud vastata. Ja pean ütlema, et eks ma alles harjun selle uue olukorraga.

Milline on teie jõulusoov?

Kunagi oli selline aeg, kui sooviti alati valgeid jõule, et lumi tuleks maha, aga see on juba olemas.

Panen inimestele südamele, et jõulud on aeg, mil tuleb lähedastega kokku saada – see on aasta emotsionaalne aeg, kui on aega rääkida ja koos laua taga istuda. Need on olulised hetked, kui saab kiirustamata mõne tunni koos olla ja pinged korraks selja taha jätta.

Urve Tiidus

Sündinud 6. juunil 1954 Raplas

Neiupõlvenimi Uussaar

Lõpetas 1972. aastal Tallinna 21. keskkooli, 1977. aastal Tartu Ülikooli inglise filoloogia eriala

Töötanud ETV noorte- ja lastesaadete peatoimetuse assistendina, režissööri assistendina, saatejuhina, toimetajana, uudisteankruna, Kanal 2 uudisteankru ja reporterina

Reformierakonna liige 1998. aastast

Oli 1999–2001 Kuressaare linnavalitsuse haridus- ja kultuuriosakonna juhataja  

Aastail 2005–2011 Kuressaare linnapea

2011. aastast riigikogu liige

2013. aasta 4. detsembrist Eesti Vabariigi kultuuriminister

Abielus, tütar ja poeg

Arvamus

Reet Linna

endine kolleeg

Meie tutvus Urvega pole isegi mitte televisiooni

aegadest, vaid veel varasemast ajast.

Esiteks on ta väga naiselik naine. Ta on tark oma mõtteid avaldama, aga kunagi mitte liiga palju, ja kunagi ei räägi ta kedagi taga ega kellestki halvasti.

Urve on ka väga hea intuitsiooniga naine, kes paljusid asju elus otsustab tunde järgi. Kui temaga «Tähelaevagi» tegime, andis ta mulle palju väga häid juhtnööre – kuhu minna, kellega suhelda, ja nägin, kuidas inimesed temast hoolisid. Järelikult on temas olemas see miski, mille pärast ta ka oma uude ametisse sobib.

Urve on ka väga otsustusvõimeline ja konkreetne. Kui talle ikka miski ei meeldi, ütleb ta selle välja.

Meie pojad on ühevanused ja kunagi, kui Robert sündis, kinkis ta poisile peapaela, millele oli «Robert» peale kirjutatud. See on tänaseni alles.

Muide, kui lehest lugesin, et ta on üks kultuuriministri kandidaatidest, saatsin talle sõnumi, et issake, kas tõesti oled nõus otse lõvi lõugade vahele minema? Ta ei vastanud sellele, aga järelikult oli ta selleks valmis ja usun, et ta on sinna õige inimene.

Tagasi üles