Kirjanikuhärra vitaalsuse saladus

Kodus Märjamaal: tuttavad kasutavad Harri Jõgisalu kohta omadussõnu vaikne, tasakaalukas, intelligentne, viisakas, erudeeritud, aus.

FOTO: Mihkel Maripuu

Äsja Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhinna pälvinud kirjanik Harri Jõgisalu (91) sõidab Märjamaal möödunud sajandi lõpust pärit Ladaga, kirjutab arvutil uusi raamatuid ning veedab suved aiamaal kõpitsedes. «No hullem oleks, kui ma lillegi ei liigutaks!» lagistab ta naerda.

Oi, lapseke, tule-tule sisse ja võta istet! võtab mind Jõgisalude Märjamaal asuvas korterelamus vastu Harri Jõgisalu abikaasa Elsa. (Uskuge, teatud vanuses kõlab sõna «lapseke» kui palsam hingele.)

Elsa vudib seejärel kööki ning toob lauale kompvekid, pähklid ja kirsid. Kaasas on ka pilt Harri Jõgisalu noorusajast. «Harri oli ikka üks igavesti ilus mees!» õhkab Elsa. «Oh – jah – küll ma abiellusin ikka ilusa mehega!»

Harri vastab talle muigamisi: «Olin jaa! Ega mul viga olnud!»

Kirjanikuhärra – nii kutsuvad kirjanik Harri Jõgisalu minu Märjamaal elavad vanavanemad Evi ja Osvald. Ja nad ei eksi: Jõgisalu on tõesti härra selle sõna kõige paremas mõistes. Vaikne, tasakaalukas, intelligentne, viisakas, erudeeritud, aus – just nii iseloomustavad Jõgisalu tema endised kolleegid ja kaasteelised. Tema ise ütleb seepeale vaid tagasihoidlikult: «Küllap olen kinnise ja endaette hoidvana oma pahupoolt varjata osanud.»

Jõgisalu sulest on ilmunud hulk mälestusraamatuid, lasteraamatuid, jutte loomadest ja lindudest ning etnograafilisi palu. Tuntuimad on ehk «Valel poolel. Mälestuspilte Parahhino sõjavangilaagrist» ja «Grand Marinast Kadriorgu». Sel kevadel andis ta välja vahva, sooja vastuvõtu saanud kassiraamatu «Liisi, Kaspar ja teised kiisud».

Oma raamatud kirjutab Jõgisalu arvutil, mille kinkis talle Märjamaa vallavalitsus 85 aasta juubeliks. Enne seda kirjutas kõik oma raamatud kirjutusmasinal, mille kinkis talle isa.

«1936–1940 kaubanduskoolis õppisime kirjutusmasinal kümne sõrmega pimesi kirjutamist,» meenutab Jõgisalu. «Hiljem koolis kirjutasin tunnikonspektid, tööplaanid, kontrolltööde ülesanded masinal. Mul oli isa ostetud Remington, aastast 1912. Oma jutte kirjutasin tinditäitekaga paberilehtedele, millelt trükkisin läbi tahmapaberi mitmes eksemplaris paberile. Kirjutusmasinal otse kirjutama ei harjunudki.»

Venemaal vangilaagris

Jõgisalu esimene arvuti tuli kingitusena Kanadas elavatelt väliseestlastelt. «Kui 2000. aastal oma esimese arvutiga kirjutama hakkasin, läks esimese hooga kõik metsa! Nädala töö läks kaduma. Ega ma teda hästi tunne, aga nüüd juba kuulab sõna,» lausub ta muheldes.

Igal hommikul, kui ilm kannatab, tõttab kirjanikuhärra esmalt aiamaale. Tal on seal abikaasaga oma kasvuhoonegi. Pärast maalapil toimetamist asub Jõgisalu oma kirjutamistoas loometöö kallale.

Inspiratsiooni on alati pakkunud elu ise. Ja see elu on olnud kirjum kui enamikul teistel. Jõgisalu on kahel korral teeninud lühikest aega Saksa sõjaväes ning 1944. aastal sattunud Venemaale vangi.

Venemaal Parahhinos sõjavangis olemisest (1944–1946) kirjutaski ta raamatu «Valel poolel». Selles laagris osales Okulovka tselluloosi-paberikombinaadi taastamisel 1944. aasta sügisest ligi 600 eestlast ja tuhat sakslast (vt lisalugu).

«Parahhino vangilaagri aeg oli mulle, niipalju kui traataia tagant Venemaad nägi või välja sai, õpetlik,» meenutab Jõgisalu. «Nägin, kuidas külas elasid kolhoosnikud vaesemini kui meie, vangid. Neil polnud juba aastaid leiba. Elati nagu kiviajal, kui vanamemm kahe puupaku vahel jahvatas kaerateri. Põllult rukkipea pihkupoetamine võis tähendada vangiminekut.»

Unistuste ametis

Pärast vangilaagrit asus Jõgisalu tööle Märjamaa keskkooli õpetajana. See oli talle unelmate amet. Aus ja austusväärne. Juba algklasside poisina unistas ta, et hakkab just õpetajaks. Kirjutas sellest kirjandigi. 26 aastat töötas ka õppealajuhatajana. Ühtekokku veetis ta Märjamaa gümnaasiumis 31 ilusat aastat.  

Ehk peitub just selles ka saladus, miks Jõgisalu 91-aastasena veel paljudele silmad ette teeb. Või hoopis selles, et õpetajaameti kõrvalt on ta saanud tegeleda ka oma teise suure armastuse, kirjutamisega? Loometööga, mis paneb silmad särama.

Armastatud tööd tehes oskab inimene ka elu rohkem armastada.

Seda enam, kui ta saab seda teha riigis, mida oskab hinnata. Alevis, kus naudib oma elu iga päeva. «Märjamaa on mind keerulisel ajal hoidnud ja kaitsnud,» lausub ta mõtlikult. «Siit ei tahakski kuhugi liikuda. Olen muudatusteks ka liiga alalhoidlik ja ehk isegi arg... Kardan kolimisi. See oleks nagu juuripidi maast lahti kiskumine.»

Jõulud vangilaagris

Kui Harri Jõgisalu viibis Parahhino sõjavangilaagris, aeti kevadel ligi sada sakslasest vangi kolhoosi labidatega põldu üles kaevama, et külida paarikümnele hektarile kaera ja panna maha kartulid. Sakslased ehitasid elamiseks suure, kahe punkriahjuga muldonni. «Kaeralõikus, rehepeks ja kartulivõtt jäi pärast heinategu meie, eestlaste, teha,» meenutab Jõgisalu. «Elasime metsa all sakslaste muldonnis. Jäime kartulipõllul sügisvihma ja -külma kätte. Kaeraterade virn ja kartulikuhi jäid meist põllule lume alla.

Esimene jõulupüha öeldi laagris töövaba olevat ja jäime pärast hommikuse hirsipudru kättesaamist naridele lesima. Vaevalt olime end välja sirutanud, kui tuli laagri majandusülem ja kamandas need, kes suvel kolhoosis olid, õue.

Protestisime, aga tulemuseta. Ülem ütles, et sakslastel on kristlik püha, aga meil, nõukogude inimestel, niisugust püha ei ole ja tuleb tööle minna. Andis õues lõikava külma käes kühvlid, luuad ja tühjad kotid kätte ning käskis ronida üles laohoone katuse alla suvist kuivanud ja tolmavat kaera kokku kühveldama. Kaerte seest tulid välja heeringad!»

Tagasi üles