Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Parim mahetootja: ma ei arvanud, et saan hakkama

Tubli mees: mahetootjate konkurss toimus neljandat aastat, korraldajaks põllumajandusministeeriumi tellimusel Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutus koostöös Mahepõllumajanduse Koostöökoguga. FOTO: Mihkel Maripuu

«Ah et läksid linnast maale? Mahepõllumeheks? Kõik te, lollid, teete nii!» naernud kord üks kogenud põllumees tänavuse Eesti parima mahetootja tiitli pälvinud Kiltsimäe talu peremehe Margus Lille üle.

Et mahedat – ilma igasuguste mürgiste kemikaalideta – köögivilja on võrreldes teiste mahesaadustega kõige keerulisem toota, ei osanud Margus Lille (40) 12 aastat tagasi uneski näha.

«Kui aga sain aru, et olen valinud lolli tee, oleksin tagasikäiku andes veel rohkem kaotanud,» ütleb Lille. «Õnneks on kõige raskemad ajad möödas ja jälle paistab päike!»

Eesti parim mahemajapidamine asub Kiltsimäel, pisut üle 30 kilomeetri Tallinnast eemal. Esmapilgul ei jäta paik sugugi sellist muljet, et just siit jõuab eestlaste toidulauale sadu tonne tervislikku toitu. Talu nagu talu ikka – kõrval abihooned ja  suveköök, taamal suur põllutehnika- ja masinapark, kass, haned ja kanad, keda terroriseerib viimasel ajal kanakull, puudealuses minilaudas (kirjaga «Notsu ja Põssa kodu») kaks mets- ja kodusea ristandnotsut. Idüll! Kõik see paneb imestama seda enam, et põlisel pealinna poisil polnud enne siia tulemist maaelust ega maatöödest mingit ettekujutust. Kaasa võtta oli vaid pere ja Gustav Adolfi gümnaasiumi tööõpetuse tundidest saadud oskused.

Linnavurlede utoopilised ideed

Kiltsimäe tallu kolisid Lilled elama 2001. aastal, kui Tallinnas Kalamajas asuv ühetoaline ahjuküttega korter viieliikmeliseks paisunud perele lootuselt kitsaks jäi. Mis sest, et kunagi oli Margus veendunud, et maameest temast ei saa. Oli ju veel  selgelt meeles, kuidas teda vanaema juures Kunda lähistel sõnnikut vedama, kartuleid võtma, lambaid karjatama, rohima ja kõplama sunniti.

«Aga kui meil sündis kolmas laps, oli minek. Pealegi olid erastamise käigus tekkinud majale ahistavad omanikud. Kui laps oli tulemas, vaatasime naisega ringi ja leidsime juhuslikult, kuulutuse peale Kiltsimäe,» räägib nüüdne peremees.

Talu ja selle ümbrus oli masendavas olukorras: tõrvapapist katuse ja mädanenud seintega majakese juurde käisid  sissekukkunud katusega abihoone (nüüd asuvad seal  köögiviljahoidla, töökoda ja pakendamistsehh) ja  sirelipõõsaga hoolsalt peidetud olmeprügimägi (mille kohal on nüüd viljapuuaed, väliköök ja saun). Suure sõnnikuhunniku olid endised omanikud otsustanud pealtnäha olematuks muuta, palistades selle vanade jalgrattaraamide, akude ja tühja taaraga. Seal aga, kus praegu laiub talule lähim põld, lokkas  võsa.

Taluga koos sai pere enda valdusse kaks hektarit maad, lisaks oli maad võimalik erastada, nii et 16 hektarit saadi tänu laste arvule – kõmdi! – kohe juurde, lisaks soetati paar hektarit metsa.

«Algul tegin põllud võsast puhtaks – võtsin selle lõikuriga maha, traktor kündis maa ära, pärast tuli lihtsalt vanduda ja juuri korjata. Muide, esimese tuhinaga mõtlesime, et teeme ka metsa korda, lõikame viletsad puud välja ja kujundame justkui pargi, kus hea jalutada. Kuu aega koos naisevennaga tegime, väga ilus kukkus välja, aga kevadel oli uus võsa peal,» naerab Margus tagantjärele linnameeste utoopilisi ideid.

Pere kaalus tükk aega, mida võsast vabastatud maaga peale hakata, et sellest ka sissetulekut saada. Äkki väike astelpajuistandus? Või hakata kasvatama tšintšiljasid (keda mees varem näinudki polnud)? Ehk toovad tulu hoopis mesilased?

Saigi siis palutud naabrimeest, et too saunataguse heinamaa üles künnaks, sest linnavurled otsustasid sinna külvata porgandit. Mis sest, et nii naaber kui ka sõbrad hoiatasid: sel moel tegutsedes hakkab vohama vaid umbrohi. «Tulemuseks oligi, et porgandit sai palju, aga kiloliselt väga vähe, sest orashein võttis võimust,» nendib taluperemees.

Vigadest õpitakse, ja ikka oma vigadest. Umbrohi, nagu selgus, ongi maheköögiviljanduse suurim vaenlane. Kui sellega toime tuled, alles siis saad muule mõelda. Tähtsuse järjekorras on oluline ka mulla viljakus ja alles seejärel taimehaiguste ja kahjurite vastu võitlemine.

«Kurat, see võiks ju olla raamatutarkus, aga no ei ole ju, see on puhas praktika,» ütleb Margus, kellel polnud toona mahepõllumajanduse asjus Eestis kelleltki nõu küsida. Nõuga aitasid hoopis Rootsi praktikud, hiljem teisedki, sest riik on mehe õppereise välismaale toetanud. «Lähed kellelegi külla, kes kasvatab 20 hektaril mahedalt köögivilja, ta näitab sulle masinaid, tutvustab tehnoloogiaid ja seletab – vaat see on koht, kus tegelikult õpid!»

Liikumapanev jõud – noored emad

Kuigi maad on Kiltsimäelgi 20 hektarit, hõlmab köögivili sellest ainult viis-kuus – mahepõllumajanduses teisiti ei saa. Ülejäänu on mesika all või mõne teise liblikõielise päralt, sest need annavad sümbioosis mügarbakteritega mullale jõudu, sidudes õhu lämmastiku, taime peamise toitainega. Talus on ka viis mesitaru, sest ühest hektarist mesikast saab kuni 500 kilo mett.

Mahepõllumehele on oluline külvikordade vahetamine: kus mullu kasvas kapsas, sinna tänavu kapsast istutada ei saa, kus oli kartul, sinna läheb mesikas või porgand. Palju oleneb mullast, ilmast ja veel sajast asjast.

Miks aga müüb Kiltsimäe talu oma saadusi koorituna? Sellepärast, et koore alla ei näe, ja kuna köögivili on kasvanud mürkideta, meeldib see ka ussidele. Paraku ei meeldi ussiaugud ostjale, ja koorituna on auguvabadus kohe näha. «Tegelikult see väga öko ei ole. Tõsine öko-usklik tahab ise vilju koorida,» tõdeb Margus Lille. Seega on arenguruumi ostjatelgi.

Kui algul kasvatati talus kuni kümme tonni köögivilja, siis nüüd käib arvestus sadades tonnides. Kuigi arv tundub suur, pole see kaugeltki võrreldav tavalise köögiviljakasvataja saagiga, ent ka sadades tonnides mõõdetav kaup vajab mahamüümist. Õnneks on Kiltsimäe sisse saanud suurtesse kaubakettidesse. Esimene oli Selver, sinna pääseda polnudki Marguse sõnul väga keeruline. Koostöö jätkus isegi siis, kui mõnel aastal saak ei õnnestunud. Järgnes Rimi, mille esindaja käis kõik põllud isiklikult läbi, muudkui tegi pilti ja võttis ette töökorralduse detailse arutelu. Nüüd on selle poeketi juures ka neli talupoodi, mida Margus koos partneri Merit Mikuga veab. Hiljem lisandusid Prisma, Stockmann, Kaubamaja ja mitmed suurköögid, kus valmistatakse mahesalateid.

«Mahepõllumajandust ei pane liikuma mitte see, et Margus kasvatab köögivilja ja tahab seda kõigile pakkuda, vaid kõik käib hoopis vastupidi. Liikumapanevaks jõuks on hoopis noor ema, kes on titeootel või just lapse saanud ja tahab, et maailm tema ümber oleks parem ja puhtam,» ütleb põldur.

Eestis kontrollib kauba mahedust riik – nii põllumajandusamet kui ka veterinaar- ja toiduamet, ja kontroll on range.

«Alles nüüd hakkab ära tasuma,» kinnitab Margus Lille nüüd, 12 aastat pärast esimese untsuläinud porgandisaagiga alustamist. Ehkki tänini tuleb vahel rohkem saaki minema visata kui letile saata, ja enamasti on süüdlaseks ilm. Mees  võtab hoidlast põhu alt porgandi, hõõrub suurema mulla põhuga maha ja haukab mõnusa suutäie. Kas pesema ei peagi? «Milleks,» küsib ta vastu, «siin pole midagi sellist, mida peaks pesema. Ainult muld, ja ühtki solki pole sellesse oma 20 aastat pandud.»

P. S.

On siiski midagi, mida Margusel enam pole. «Abikaasaga kasvasid elud lahku. Tema elab oma elu ja on õnnelik, ja ega minagi õnnetu ole. Kõik kolm last käivad siin nii tihti, kui tahavad. Praegu elavad nad õpihimulise emaga hoopis USAs Seattle’is, aga suvel on juba tagasi.»

Margus Lillel on ka sõnum riigiisadele, kes kuidagi maaelu edendada ei suuda. Tema meelest on võti selles, et väikesel maalapil väikeses mahus kasvatatav peab olema konkurentsivõimeline põllumajandustööstuse toodanguga. Ja selleks on kaks teed: kas tasakaalustada tööstusliku toidu hinda tootmises kasutatavate mürkide maksustamisega või panustada inimeste harimisse.

Tagasi üles
Back