Eestimaal on tuhandeid talusid, kus neli päeva pärast tormi ikka veel elektrit pole. Traadid ja postid vedelevad maas, just nii nagu kukkusid. Talumehed käivad traate kõrvale tõstmas ja liinidele kukkunud puid maha võtmas. Eesti Energiast, kelle töö see oleks, palju abi ei ole.
Tundub, et astume aina uuesti ja uuesti sama vana, sissetallatud rada: igal sügisel-talvel viivad veidigi tugevamad tuuled kümnetest tuhandetest majapidamistest valguse, ja igal aastal hurjutavad väljaanded Eesti Energia saamatust olukorraga toime tulla. Kuid kõik jääb endiseks: ikka murduvad mädanenud elektripostid, ikka kukuvad maha võtmata jäänud puud liinidele, ikka katkevad traadid. Ja ikka tunneb päevadeks, vahel ka nädalateks elektrita jäänud inimene end ääremaal elava, kõrvalise, tähtsusetu ja tõrjutuna.