Juhtkiri: riigieksami piits ja präänik

Ka PISA testi tulemused näitasid, et hoolimata meie enda rahulolematusest pole Eestis antaval haridusel ülemaailmses võrdluses viga midagi. On teine täiesti konkurentsivõimeline. Muidugi, eks kõike saa paremini teha ja tagasikäigule eelneb alati paigalseis, kuid siiski tuleks jääda hariduse reformimisel ettevaatlikuks, et mitte praegusi saavutusi tulevaste õpilaste jaoks kättesaamatuks muuta.

Nii võib riigieksamite süsteemi reformimine, mis laisa õppuri jaoks tähendab seda, et ka ühepunktilist saavutust hakatakse soorituseks pidama, panna kulme kergitama: kas tõepoolest on mitterahuldaval tasemel tehtud eksam ikkagi tehtud eksam? Kuid arvestagem, et esiteks on gümnaasiumi lõpetaja juba peaaegu täiskasvanud inimene ning peaks suutma vastutada oma valikute eest. Teiseks, koolile jääb endiselt võimalus nüüd juba kohustusliku koolieksami kaudu õpilase teadmistele oma hinnang anda.

Kolme riigieksami – emakeele, matemaatika ja võõrkeele – kohustuslikuks tegemine annab võimaluse gümnaasiume võrrelda. Seni sellist võimalust ei ole. Selge on see, et kui ühes koolis on tulemused väga nõrgad, aga naaberkoolis tugevad, siis ongi üks kool tunduvalt nõrgem. Standardiseerimist võib kritiseerida, rääkida õpilase eripärast, kooli autonoomsusest, kodukoha vaimsuse kandjast jne, kuid kuiv fakt on, et Eesti koolivõrk vajab optimeerimist nii õpilaste kui õpetajate pärast ja kõrvutatavad riigieksamitulemused on siin tähtsad näitajad.