Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/08/1884388t1ha153.jpg)
/nginx/o/2013/12/19/2706356t1haa49.jpg)
Jazzkaar 2014
Fatoumata Diawara
(Mali)
23. aprill 2014 kell 21.00 Merepaviljon
Täispilet 20.-, sooduspilet 15.-
Alates 1. jaanuarist 2014 täispilet 25.-, sooduspilet 20.-
Alates 1. aprillist 2014 täispilet 30.-, sooduspilet 25.-
Sooduspilet kehtib õpilasele, üliõpilasele, pensionärile, invaliidile ja ITIC kaardi omanikule koos soodustust tõendava dokumendiga (nõutav kohapeal).
Laps kuni 7 a (k.a) tasuta, kui istub saatja süles.
Danske Banki kliendile piletid -20%.
NB! Sooduspileteid on piiratud koguses!
Vaata lisa www.danskebank.ee/jazzkaar
Jazzkaare Merepaviljoni täpne asukoht Vanasadamas on Admiraliteedibasseini ääres asuva Sadamaturu esisel parkimisplatsil, Kai ja Kuunari tänava nurgas, ametliku aadressiga Sadama 25/4.
***
Mali lauljatar Fatoumata Diawara (aka Fatou) sündis mali perekonda Elevandiluurannikul 1982. aastal. Lapsena osales ta oma isa tantsutrupis ning paistis silma oma elava loomu poolest. 12-aastasena keeldus neiu kooli minemast ning tema vanemad otsustasid ta distsiplineerimiseks saata elama tädi juurde Bamakosse. Ta ei näinud oma vanemaid üle kümnendi.
Fatoumata tädi oli näitlejanna ning paar aastat pärast kolimist leidis Fatoumata end filmivõtetelt ühe-realist rolli tegemast. See rida aga viis juba peaosani 1999. Aasta Omar Sissoko filmis „La Genese“.
18-aastaselt sõitis neiu Pariisi ning mängis „Antigone“ etenduses nimiosa. Pärast seda naases ta Malile, kus sai peaosa Dani Kouyate filmis „Sia, The Dream of the Python“. Pakkumisi rollidele muudkui tuli, kuid Fatoumata perekond soovis, et ta looks kodu ja abielluks. Nii oli Fatoumata sunnitud Mali televisiooni otse-eetris teatama, et loobub näitleja-karjäärist.
2002. aastal reisis tuntud prantsuse teatrikompanii juht Jean-Louis Courcoult Malisse, et pakkuda Fatoumatale rolli oma uuslavastuses. Kuna Mali ühiskonnas on vallaline naine kõige madalamal positsioonil, pidi nõusoleku andma Fatoumata perekond. Perekond aga keeldus. Pärast pikka järelemõtlemist ja eneseotsinguid otsustas Fatoumata põgeneda. Tal õnnestus jõuda Bamako lennujaamas Pariisi lennukile napilt enne politseid, keda oli teavitatud naise röövimisest.
Royal de Luxe teatris tegi Fatou mitmeid rolle ning osales nendega ka turneedel Vietnamis, Mehhikos ja läbi Euroopa. Proovide ajal laulis ta garderoobis oma lõbuks, kuni teatri direktor teda kuulis ning tegi tema soololaulu osaks etendustest.Saanud teatripubliku positiivsest vastuvõtust julgustust, esines Fatoumata juba peagi Pariisi klubides ja kohvikutes. Seal kohtas ta Mali muusikut ja produtsenti Cheikh Tidiane Seck’i, kes kutsus teda naasma Malile töötamaks projektidega, kus Fatoumata laulaks taustvokaali. Nendeks projektideks osutusid Mali staari Oumou Sangaré Grammy-nomineeritud album „Seya“ ja Dee Dee Bridgewater’i Grammy-võitnud Mali projekt „Red Earth“. Fatoumata osales mõlema albumi esitlusturneedel.
Tagasi Prantsusmaal mängis ta kurja nõia Karaba rolli muusikalis „Kirikou and Karaba“. Teda julgustati õppima kitarri ning peagi kirjutas ta juba päris oma muusikat. Nii otsustas ta end jäägitult pühendada oma kirele – muusikale. Tänu Oumou Sangaréle sai tema debüütalbum „Fatou“ (2011) välja antud World Circuit’i plaadifirma poolt. Album tunnistati maailmamuusika edetabelites 2011. aasta nr 1 albumiks
Fatoumata on koostööd teinud ka Damon Albarn’i, Cheikh Lô, AfroCubism’i, Herbie Hancock's Imagine Project’i, Orchestra Poly-Rythmo de Cotonou’ga ja mitmete teistega.