Jõululauludeta jõuluplaat
Bravuurikas Williams on saavutanud ammu sellise staatuse, nagu sellega võib kekutada ainult mõni teflonpoliitikust linnapea. Asja võlu on selles, et võib issanda rahus ajada suust jumal teab mis sodi, jüngrid peavad seda ikkagi puhtaks kullaks. Ettearvatult Briti albumitabeli ülaotsas debüteerinud (praegu teisel kohal) «Swing Both Ways» on jõuluplaat, kus pole ainsatki jõululaulu.
Sving on alati silma paistnud selle poolest, et perfektsed ja originaalse mängutehnikaga muusikud hoiavad end tagaplaanile ning lasevad vokalistil särada. Nii on ka siin, kuid kuna Williamsile näib svingi sügavam olemus ja mõte tabamatuks jäävat, on sära asemel parimal juhul pelk tsinkplekiläige. Briti staadionipopi segamine svingi kolme-neljakümnendatesse jääva kuldajastuga on juba paberil võrdlemisi kahtlane üritus.
Põhimaterjal ongi klassika, millele püüavad hinge tagasi anda tema duetid koos Lily Alleni, Olly Mursi, Rufus Wainwrighti, Kelly Clarksoni ja Michael Bubléga, kes sellel albumil küll oma talendi on peenraha vastu vahetanud. Kuigi ilmselt oli siiski tegemist oluliselt paksema rahaga siiski.
Ei saa küll öelda, et album oleks lõpuni mannetu. Siin-seal on häid hetki, eriti just arranžeeringutes, kuid Robbie Williams svingimas mõjub täpselt sama ebausutavalt nagu keskkonnaaktivist pärast ökomeeleavaldust sõitmas oma kuueliitrise kängururaudadega džiibiga McDonald’sisse komplektlõunat sööma.
Margus Haav
--------------------------
/nginx/o/2013/12/20/2709114t1h6a31.jpg)
/nginx/o/2022/03/07/14411686t1hca79.png)