Sander Jürisson: kõrvetava päikese alla

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sander Jürisson
Eesti Diasporaa Akadeemia juhatuse liige
Sander Jürisson Eesti Diasporaa Akadeemia juhatuse liige Foto: Erakogu

Eestlaste lahkumine kodumaalt pole pelgalt viimastel aastatel esile kerkinud nähtus, vaid piiri taha on aktiivselt siirdutud ka varem. 19. sajandi keskpaigas alguse saanud ja lühemate või pikemate pausidega toimunud väljaränne on eestlasi viinud pea kõigisse maailma paikadesse, millest ehk üks värvikamaid on Lõuna-Ameerika ja selle suurim riik Brasiilia.

Esimesed eestlased jõudsid Brasiiliasse oletatavasti millalgi 19. sajandi kolmandal veerandil, kuid märkimisväärne eesti kogukond kujunes Brasiilias Esimesele maailmasõjale eelnenud kümnendi jooksul, mil sinna siirdus hinnanguliselt 500–1000 eestlast, olles ajendatud eelkõige soovist saada maaomanikuks.

Eriliselt ligitõmbavaks muutus Brasiilia väljarännuhimuliste eestlaste jaoks 1920. aastate keskel, kui sealne valitsus pakkus sisse rännata soovijaile lühikest aega tasuta transporti üle ­ookeani, et leevendada suurt tööjõupuudust. Aastatel 1924–1927 jõudis prii küüdiga või omal käel Brasiiliasse üle 2300, kahe maailmasõja vahel kokku umbes 3000–3500 eestlast. Suur osa neist asus esialgu elama kohviistandustesse, kus aga olme- ja töötingimused olid sedavõrd rasked, et sealset elu võrreldi tihtipeale orjapõlvega.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles