Herkel: praegune olukord on suuresti lääne ükskõiksuse tagajärg

Vene sõjavägi Tskhinvali, Lõuna-Ossetia pealinna, lähistel. Foto: AFP / Scanpix

Riigikogu liikme Andres Herkeli (IRL) kõne riigikogu erakorralisel istungjärgul.

Maailm, milles me elame, on kaotanud viimastel päevadel oluliselt oma senist turvalisust. Venemaa ulatuslik sõjaline agressioon Georgia vastu, tema suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse lõhkumine süvendab ohutunnet eeskätt Venemaa naabrite jaoks, aga tegelikult kogu maailmas. Rahvusvahelise õiguse nii jõhker rikkumine ei saa jätta ükskõikseks neid, kes peavad tähtsaks rahu, õigust ja vabadust.

Aga just need põhimõtted, kõige olulisemad demokraatlikud väärtused, mida oleme meiegi tähtsaks pidanud oma riiki ehitades, on saanud Venemaa sõja tõttu Gruusia vastu kõige kurjema tagasilöögi.

Head kolleegid, kui me veel üleeile õhtul tänast avaldust ette valmistasime, siis ma mõtlesin, mis peaksid olema need põhjendavad laiendused, millega algataja ettekanne peab avalduse teksti toetama. Mõtlesin kõigi nende geograafiliste punktide loetlemisele, mida Vene õhujõud olid selleks ajaks Gruusia territooriumil pommitanud, hävitatud elumajadele, infrastruktuuri objektidele, Poti sadamale ja nõnda edasi. Tänaseks on kallaletungi ulatus laienenud nii palju, et targem on selle aeganõudva loetelu esitamisest loobuda. Suurte linnade nagu Zugdidi vallutamine ja Gori ulatuslik hävitamine kõneleb sellest, et eesmärk võib olla maa täielik okupeerimine. Avalikuks on tulnud ka Venemaa juhtkonna eesmärk tagandada Gruusia legitiimselt valitud president.

Venemaa on püüdnud vastutust toimuva pärast veeretada Gruusia poolele, väites, et Venemaa rünnaku põhjustasid Gruusia aktsioonid Lõuna-Osseetias, peaminister Putin on kõnelnud koguni genotsiidist osseetide vastu. Selliste valede ajalugu ulatub tagasi Stalini, Beria ja Võšinski aegadesse, neid on sepistanud NKVD ja KGB ning nüüd juba FSB mõttekojad. Tõde nimetatakse valeks ja vastupidi ning agressiooni ohvrit nimetatakse agressoriks. Sellal, kui muu maailm püüdleb vabaduse ja heaolu suunas, ei ole nood kurjuse mõttekojad, mida nii üksikasjaliselt lahkas meie seast hiljuti lahkunud Aleksandr Solženitsõn, suutnud õppida midagi uut.

Aga oleme meie täpsed. Mööname, et pärast korduvaid provokatsioone, pärast seda, kui Gruusia külasid oli mitu päeva tulistatud ja pommitatud, alustasid Gruusia väed tõepoolest vastuaktsiooni. Neid on ehk lihtne süüdistada kergemeelsuses, kuid palju keerulisem on öelda, mida oleks tulnud teha. Põhiline vastutus olukorra pärast lasub Venemaa rahuvalvajail, kes ei saanud hakkama endale võetud kohustusega rahu tagamisel Lõuna-Osseetias, lastes separatistidel - isegi mitte osseetidel, vaid Venemaalt sisseimbunud elukutselistel provokaatoritel - vabalt ja põhjendamatult relvi kasutada. Kogu Gruusia-vastase agressiooni käik kõneleb tegelikult sellest, et see operatsioon oli Vene vägedel pikalt ja põhjalikult ette valmistatud, selle käivitamiseks vajati üksnes ettekäänet.

Venemaa on viimastel aastatel korduvalt katsetanud piire, kui kaugele saab minna Gruusiat otseselt kahjustava tegevusega ilma, et sellele järgneks tugev rahvusvaheline reaktsioon. Nii oli see ülemöödunud sügisel, kui Venemaa rakendas Gruusia vastu majanduslikku ja sotsiaalset blokaadi ning algas Gruusia kodanike tagakiusamine Venemaal. Riigikogu reageeris sellele avaldusega «Olukorrast Georgia ja Venemaa suhetes», rahvusvaheline reaktsioon ei olnud väga tugev. Nii oli see ka möödunud aasta 6. augustil, kui Gori lähedale heideti rakett, mis õnneks ei plahvatanud. Toda raketti Vene Föderatsioon omaks ei tunnistanud, ehkki eksperdid olid selle päritolus kindlad. Rahvusvaheline reaktsioon sellele sündmusele jäi väga nõrgaks.

Järgmine proovilepanek oli selle aasta aprillis, kui Venemaa andis teada oma otsusest luua diplomaatilised suhted Georgia separatistlike osade, Abhaasia ja Lõuna-Osseetiaga. Riigikogu reageeris sellele avaldusega «Georgia suveräänsuse ja territoriaalse terviklikkuse toetuseks». Ka rahvusvaheline reaktsioon oli õige kiire, kuid konkreetseid samme ei järgnenud. Vastupidi, vahetult enne seda oli lääs Gruusiale NATO liikmelisuse tegevuskava mitteandmisega oluliselt nõrgendanud oma positsioone ning julgeolekutagatisi regioonis. Kuu aega tagasi ehk juulis tegid Vene lennukid ähvarduslende Gruusia territooriumi kohal. Need õhuruumi rikkumised võeti ka omaks. Kui kõigi varasemate provokatsioonide puhul oli Gruusia suveräänsust ja territoriaalset terviklikkust vähemalt sõnades tunnustatud, siis nüüd sellest loobuti - ilmselt oli

Venemaa siis juba otseselt asunud sõjalise agressiooni ettevalmistamisele. Erilist rahvusvahelist tähelepanu need arengud kuu aja eest ei äratanud, kuid meie poolt sai tehtud Eesti-Gruusia parlamendirühma avaldus.
Niisiis, ükskõik, kuidas ka olukorda analüüsida, jõuame me tõdemuseni, et suuresti on praegune olukord demokraatlike riikide ükskõiksuse, nõrga koostöö ja ebapiisava sekkumise tagajärg. Kas Euroopa Liidul, ÜRO-l, NATO-l, Euroopa Nõukogul, OSCE-l ja neisse organisatsioonidesse kuuluvatel demokraatlikel riikidel õnnestub juba tehtud vigu mingilgi määral heastada, näitab lähem tulevik.

Head kolleegid! Enne kui lähen selle avalduse üksikasjade juurde, lubage teha üks täiendav osundus, mis kindlasti peab kuuluma selle solidaarsusavalduse juurde, mida me täna väljendame Gruusia riigi ja rahva suhtes. Me peame mõtlema ka abhaaside ja osseetide saatusele. Tuleb tunnistada, et nemad on praeguses olukorras kõige suuremad kaotajad - mängukannid Venemaa uusimperiaalse poliitika teostamisel. Ilmselt ei ole Gruusia mitte alati ajaloos osseete ja abhaase õiglaselt kohelnud. Siiski on pärast 2003. aasta demokraatlikku pööret selleks hoopis rohkem eeldusi kui varem.

Veel selle aasta märtsis esitas Gruusia Abhaasiale ettepaneku, milles pakuti ulatuslikku autonoomiat, kuid mis ilmselt Vene diktaadi tõttu kohe tagasi lükati.
Rõhutan, et veel mõne nädala eest oli Lõuna-Osseetia nn. külmutatud konfliktide hulgas just see, mille lahendamiseks oli võimalusi. Gruusia püüdis seal arendada majanduslikke ja sotsiaalseid programme, rohujuure-tasandi suhted inimeste vahel olid küllalt head. Nüüd on saavutatud taaskülmutamine kuhugi Karabahhi või Abhaasia tasemele. Osseetidest, nagu abhaasidestki on vägisi tehtud Venemaa poliitika tööriistad. Kindlasti oleks olukord teistsugune, kui neile oleks antud vaba valik ning võimalus arendada laiaulatuslikku autonoomiat Georgia koosseisus, ilma välise vahelesegamiseta.

Lõpuks lubage mul peatuda mõnedel tänase avalduse punktidel. «Riigikogu mõistab hukka Vene Föderatsiooni sõjalise agressiooni Georgia vastu ning väljendab sügavat muret selle tagajärgede pärast». Tahan eriti osutada tagajärgedele, mis on seotud meie julgeolekuga, kui maailm laseb sellisel rahvusvahelise õiguse rikkumisel toimuda, suutmata rakendada tõsiseid sanktsioone. Agressor peab teadma, et oma tegevusega asetab ta end isolatsiooni.

Avalduse neljas lõik rõhutab, et sõjalise agressiooni põhjendamine vajadusega kaitsta oma kodanikke ei ole aktsepteeritav argument. Sama argumenti kasutas natsionaalsotsialistlik Saksamaa, õigustades oma naaberriikide Tšehhoslovakkia ja Poola ründamist ning nende iseseisvuse hävitamist. Ma arvan, et see kurjakuulutav paralleel on ka üks kõige olulisemaid võtmeid, mille kaudu me peame selgitama oma lääne sõpradele Gruusia vastu suunatud agressiooni olemust ja kriisi võimalikku laienemist teistesse riikidesse. Niisugused argumendid Venemaa poolt on väljaspool rahvusvahelist õigust ning nende kasutamine võib kõnelda kaugeleulatuvast agressioonikavast maailma riikide vastu.

Veel paar sõna rahvusvahelisest õigusest; ma usun, et selle teema laiendamine on äärmiselt oluline meie seisukohtade esitamisel nii poliitiliste kui diplomaatiliste kanalite kaudu. Venemaa rikub ÜRO põhikirja artiklit 2, mis kõneleb konfliktide rahumeelse lahendamise vajadusest. Sõjaõiguses on relevantsuse printsiip, mida Venemaa aktsioonide üliulatuslikkus samuti vaieldamatult rikub. Lubamatu on linnade pommitamine, mis toimub Gruusias, ning tsiviilelanike ümberasustamine okupeeritud territooriumilt, mis leiab aset Lõuna-Osseetias.

«Riigikogu teeb ettepaneku Vabariigi Valitsusele eraldada humanitaarabi sõjapurustuste taastamiseks üle kogu maa.» Me teame, kui keeruline seis on meil eelarvega, aga seda abi ei saa me osutamata jätta. Ja ma tahan siinkohal tänada riigikogu nimel kõiki neid kaaskodanikke, kes on juba teinud annetuse relvakonflikti ohvritele Eesti Punase risti kaudu ja küllap tekib neid humanitaarabi formaate lähiajal veel.
Me kõneleme ka sellest, et agressiooni jätkumise korral ei pea riigikogu võimalikuks läbirääkimiste jätkamist Euroopa Liidu ja Venemaa koostöö ja arengu lepingu sõlmimiseks. Kui seda teemat arendada, siis tuleb kindlasti kõneleda viisavabaduse protsessi peatamisest, samuti pole Venemaa koht sellistes organisatsioonides nagu Euroopa Nõukogu või WTO, Sotšis pole võimalik korraldada turvalisi ja väärikaid olümpiamänge.

Gruusia territoorium on praegu suures osas okupeeritud. Mis puudutab sõjategevuse lõpetamist, nagu on avaldanud Venemaa president, siis seda infot ei saa tõe pähe võtta enne, kui Vene relvajõud on Gruusiast täielikult tagasi tõmbunud, praegu - vastupidi - on infot uutest rünnakutest Kaspi linna piirkonnas. Kõige järgi otsustades on «sõjategevuse lõpetamine» retooriline võte, mida kasutatakse seoses Prantsusmaa presidendi Nicolas Sarkozy viibimisega Moskvas.

Vene Föderatsiooni agressioon ja okupatsioon tuleb viivitamatult lõpetada ning seejärel peab jätkuma Gruusia liitumisprotsess NATOga, mis on vastanud rahva enamuse tahtele ja milline tahe viimaste sündmuste taustal on ilmselt veelgi tugevnenud. Mis tahes rahva tahte allasurumine teise riigi sõjalise sekkumise tagajärjel peab olema kaasaja maailmas välistatud. Meie, Eesti Vabariigi riigikogu liikmete jaoks on see tõdemus äärmiselt oluline. Kuni me seda põhimõtet hoiame, hoiame ka oma riiki.