EBSi kommunikatsiooniõppejõud Agu Uudelepp ütles, et Eesti taasiseseisvumise järgsetel presidentidel on aastalõpukõnedeks välja kujunenud oma käekiri: kui Lennart Meri viibutas näppu valitute suunas ja Arnold Rüütel tegi valijatele pai, siis Toomas Hendrik Ilves viibutab oma kõnedes näppu valijaile.
Uudelepp ütles Postimehele, et kui Meri sai presidendiks, siis vaatasid valijad valitutele alt üles ning see vajas tasakaalustamist. «Rüütli presidendiaja lõpuks oli majanduses kõik hästi ja paistis, et kõik saab minna ainult paremaks. Valijad tundsid ennast valitutega võrdselt ja nende eneseusu tõstmine oli presidendi üks rolle,» rääkis ta.
Ilves seevastu võib Uudelepa sõnul tunnetada, et valijad on hakanud valitutele ülevalt alla vaatama, mistõttu vajab olukord teistpidi tasakaalustamist. Seetõttu on Ilves tema sõnul ka rõhutanud, et uhkust tuleb tunda nende asjade üle, mis on uhkuse tundmist väärt, ja kritiseerida seda, mis on kritiseerimist väärt. «See on esimene paradoks, et president, kui ta noomib rahvast, siis ta nähtavasti peab rahvast mõjuvõimsamaks, kui pidasid kaks eelmist riigipead,» ütles Uudelepp.
Teiseks paradoksiks nimetas Uudelepp asjaolu, et kutsudes inimesi mitte lahmima ja nägema ka positiivset, kutsub president kommentaarides tõenäoliselt esile kriitikat tema enda vastu. Tema sõnul ootavad paljud endiselt, et aastalõpukõnedes loetaks üles kõik võimulolijate pahateod ja viibutataks nende poole näppu.
«See ootus on sees ja sellele ootusele Toomas Hendrik Ilves põhimõttekindlalt ei vasta, vaid ütleb, et meie kõik oleme riik ja meie kõik vastutame,» märkis Uudelepp.