Jalakas: oleme erakonna margi kapitaalselt täis teinud

Peeter Jalakas

FOTO: Mihkel Maripuu

Eile roheliste erakonnast välja visatud juhatuse liige Peeter Jalakas oli Postimees.ee’le intervjuud andes äärmiselt väsinud ja lootusetu häälega. Ta ütles, et erakond on selle tobeda sisetüliga oma margi täis teinud ja kõhkles, kas parteil õnnestub järgmistel valimistel üldse enam kaasa rääkida.

Kas erakonnast väljaviskamine tuli teile ootamatult?
Eks ta oli asjade loogiline käik, mis seal ikka ootamatut. Erakonna üldkogu läheneb ja suure tõenäosusega oleks see üldkogu teinud täpselt samasugused otsused, mis tegi Raplas [mullu novembris toimunud üldkogul, kus juhatusse valiti Peeter Jalakas ja veel mitu uut liiget – toim], sest ega olukord pole ju muutunud. Enamus, kes eile välja heideti, kandideerisid järgmistesse kogudesse ja oleks suure tõenäosusega ka valitud.

Seetõttu niisugune ahastav käik tehti. Otsus iseenesest on väga auklik ja oleks kergesti ümberlükatav, aga see võtab ju aega. Seetõttu on need inimesed kõik hetkel olukorras, et ei tea, mida teha.

Otsus kubiseb vigadest, alates väitest, nagu oleks otsus tehtud aukohtu otsuse põhjal, aga see aukohus enam ei kehti selle kompromissi tulemusena, mille Marek Strandberg iseendaga kohtus sõlmis. Isegi kui kehtiks, on seal aukohtus viis liiget, otsuse on aga teinud ainult kaks, ülejäänud kolm on öelnud, et poleks selle otsuse poolt olnud.

Edasi, juhatus oma koosolekuid korraldades teatab oma liikmetele ja saadab päevakorra. Nüüd pole uuesti kehtestatud juhatuse liikmedki sellest midagi teadnud, otsus on tehtud kuskil nurga taga seitsme inimese poolt. Nii radikaalsetest otsustest on kombeks inimesi teavitada, mida aga pole juhtunud, mina kogemata lugesin eile õhtul üldlisti, kus sain teada sellest veidrast tembust.

Te siis ei pea seda käiku seaduslikuks ega demokraatlikuks?
Demokraatiaga ei ole siin enam jupp aega mitte kõige vähimatki pistmist. See on muutunud karikatuuriks sellest, mida lubasime valimistel - lubasime uut demokraatiat (naerab). Mõnes mõttes ta ongi uus, aga kaugel sellest, mida lootsime. Iseenesest on see poliittehnoloogia õppetund, kuidas ka kõige haledamas vähemuses olles on võimalik alatute käikudega erakond paralüüsida ja sisuliselt üle võtta.

Mis edasi saab? Kas vaidlustate otsuse ja püüate end parteisse tagasi saada?
Kogu selle asjade käigu vaidlustamine on loomulikult ülimalt lihtne, seetõttu me pole keegi väga pingutanud, kuna ootasime, et tuleb üldkogu ja teeb samad otsused, sest tegelikkuses oli viimane üldkogu demokraatlik ja üldse kõige arvukama osavõtuga kogu erakonna ajaloos. Ilmselt oleks ka saabuv üldkogu olnud suure osavõtuga.

Nüüd… ma päris ausalt öeldes ei teagi, mida peaks tegema. Oleme oma margi nii kapitaalselt täis teinud, et ma ei tea, kas üldse on enam mingit mõtet kogu seda asja remontida.

Ma olen isiklikult kogu sellest asjast päris väsinud. Ma pole kunagi pidanud ennast professionaalseks poliitikuks, osalesin kogu selles asjas vaid seetõttu, et inimesed palusid mind appi vastuolusid siluma ja erakonda kriisist välja aitama. Praegu ei oska ma küll öelda, kuidas seda teha.

Minus on uudishimu tärganud – ma ei saa aru, mis selle põhjus, miks nii tehakse. Ainus eesmärk saab olla, et erakond lihtsalt põhja lasta. Muidu ju ükski inimene ei hakka selliseid asju tegema iseenda erakonna vastu - alates kohtussekaebamisest, siis salaja iseendaga kokku leppimine kohtus ja nüüd erakonna aktiivsemate liikmete väljaviskamine.

Tulemus on see, et järgmistel riigikogu valimistel pole erakonnal enam midagi kaasa rääkida. Lisaks sellele, et paljud toetajad on eemale peletatud, visati ka aktiivsed liikmed välja. Kes seal siis asemele jääb? Teades, palju erakonnas üldse aktiivseid inimesi on ja mis on nende võimed, ajab see mind kukalt sügama.

Kas kavatsete nüüd poliitikast üldse kõrvale jääda?
Ma arvan, et see otsus loomulikult tühistatakse, selles pole kahtlustki, see on nii auklik ja naeruväärne. Aga see iseenesest pole enam lahendus, sest ega eesmärk pole tulla selleks kokku, et võidelda. Eesmärk oli kaitsta mingit maailmavaadet ja seda propageerida. Aga üks osa sellest on positiivne ellusuhtumine ja rõõmsameelsus, mida tigeda näoga ei saa küll propageerida.

Marek on öelnud, et väljaviskamise põhjus on kellegi isiklik viha, aga kõik, kes natukegi kursis on, teavad, kui naeruväärselt see kõlab, sest kõik on täpselt vastupidi. Kõlab idiootlikult - «ise oled», aga nii see on. Ma ei kavatse avalikkuse ees vägikaigast vedada rohkem.

Aga milles need sisepinged siis seisnevad?
Marek on väga hea jutlustaja olnud, kes on rohelist mõtteviisi hea esinejana jõuliselt promonud, sellega head tööd teinud. Aga ta on halb erakonna ülesehitaja ja kollektiivi juht ning seetõttu oli tekkinud möödunud aasta lõpuks suur rahulolematus. See väljendus ka Rapla üldkogu otsustes, kus tema ja ta kaks kaaslast jäid marginaalsesse olukorda. Põhjuseks Mareki juhtimisstiil ja –oskused ning selle tulemusel kahed sisuliselt kaotatud valimised, nii kohalikud kui eurovalimised, kus rohelised haledalt kolki said.

Arusaadavus avalikkuses, mida rohelised üldse tahavad, on muutunud suhteliselt segaseks. Tahavad kilekotimaksu, aga mille põrgu päralt, see jääb hämaraks. Ometigi see tervikpilt on meil olemas.

Nüüd ma ei usu, et erakonnal on väga palju tulevikku sellisena. Veel kord, ma pole kunagi ennast näinud kas või järgmistel valimistel erakonna esinumbrina, mul polnud sellist plaanigi. Nüüd mis edasi… Õues on ilus ilm, ei tahaks kogu selle jamaga üldse tegeledagi.

See asjade käik on saanud vale varjundi, justkui oleks praegune juhatus ennistatud kohtu otsusel, tegelikult see polnud nii. Sügisel Marek läbi oma tuttava kaebas erakonna kohtusse üsna haledate väidetega. Keegi selle pärast väga ei muretsenud, kuna advokaat ütles, et see on nii auklik, et te igal juhul võidate selle kohtus. Mõne aja pärast saime teada, et kohus ei teinudki otsust, kuna kohtu silmis tuli erakond ise ja ütles, et on kõigega nõus. Erakond, kes tuli ja seda ütles, oli jälle Marek. Ehk ta leppis seal iseendaga teiste selja taga kokku, et on nõus sellega, mida ta ise kaebas.

Kogu see lugu on niivõrd veider ja harukordne poliittehnoloogiline õppetund, aga selle mõttekus jääb mulle arusaamatuks.

Kas nüüd lähete siis ise kohtusse otsust vaidlustama?
Mina ausalt öeldes ei viitsi ega tunne ka erilist vajadust. Maailm pakub nii palju toredaid väljakutseid ja ka ühiskonnas on võimalik kaasa rääkida teisiti. Minu meelest on üldse Eesti ühiskonnas parteidel liiga suur roll.

Aga ma olen kindel, et keegi seda teeb ja see on ka loogiline. Kui selleks on allkirja vaja anda, küllap ma siis ka annan.

Kostate nii väsinud ja tülpinud, kui keegi nüüd otsuse vaidlustab ja te uuesti juhtkonda saate, olete siis valmis veel pingutama, et erakonda edukalt valimistele viia?
Ma nüüd mõtlen, mida tohib öelda. Praegu kuidagi ei tahaks sellega tegeleda, see on nii tobe. Praegu paistab see mulle nii, aga kuna mulle on omane ka veider kohusetunne ja elu on õpetanud, et never say never, siis ma midagi põhjapanevat ei ütle.

Tagasi üles