Lapsena ma eriti ei mõistnud vana-aastaõhtut. (Ega ma seniajani mõista. Õigel eestlasel pole vaja põhjust, et endal nina täis tõmmata, seda võib teha lausa aasta igal päeval.)
Uusaastaks olid jõulud läbi ja kingiks saadud värvipliiatsid juba katki. Isa ostis ikka neid odavaid, et õpetada meid vähesega läbi ajama. Hiljem, Columbia ülikoolis, tuli mulle see talumeeste tarkus kasuks, sest teistel tudengitel läks aina vaja mitmevärvilisi pastakaid, aga mina sain hakkama ka ühevärvilisega. Võin uhkusega lisada, et tegin isegi matemaatikaeksami sulepeaga ära. Kehvemad kasutasid pliiatsit.
