See juhtus jõulude aegu. Mul oli asja apteeki. Mind teenindas noor proviisor, kelle nimesildilt rinnal võisin lugeda «Natalja». Kõik sujub. Tere! – Tere! Minu eesti keeles öeldud ostusoovist saadakse aru. Vajalik rohi tuuakse riiulilt letile. Hind lüüakse kassaaparaati. Makseterminal. Pangakaart. Kviitung. Tabletikarp apteegilogoga kotikesse. Lahke naeratusega ulatatakse see mulle. Võinuksin nüüd apteegist lahkuda. Head aega! – Head aega! Aga on ikkagi pühad.
Nõnda ütlengi lahkumistervitusele lisaks müüja (arvatavas) emakeeles: «S nastupajuštšim!» See on aastavahetusesoov, mis algab venelaste jaoks umbes nädal enne kella kukkumist. Õigeusklike jõulud on ju alles praegu. Aga vastus tuleb mõnetise aktsendiga ja just selliselt, mis peab silmas eesti traditsiooni: «Heid pjühi!» Viis, kuidas Natalja seda ütles, ilmutas mulle ühtäkki midagi väga olulist, milleni Eesti riigi niinimetatud lõimumispoliitika on meid viinud.