Hanneli Rudi: kui rikkad me oleme?

Hanneli Rudi Foto: Peeter Langovits / Postimees

Nii üksmeelne pole Eesti rahvas ammu olnud. Kõik teavad, ka need, kes kunagi rongiga ei sõida, et Elron ei saa diiselrongiliikluse korraldusega hakkama. Sellest räägib raadio ja kirjutab leht, sellest teemast pole pääsu ei sotsiaalmeedias ega sööklalauas.

Kui aga jutt läheb sõiduplaanidele, siis jagunevad arvajad ootamatult kaheks vaenutsevaks leeriks. Tartlaste jaoks on elu ja surma küsimus, et rong sõidaks võimalikult kiiresti pealinna ja kusagil ei peatuks. Tallinna peab saama kiiremini kui bussiga, muidu välismaa õppejõud Tartusse ei tule ja auväärt ülikool sureb välja.

Kiirronge soovivad ka teiste suuremate kohtade, nagu Viljandi ja Rapla inimesed. Nemad tahavad, et töölesõit oleks võimalikult lühike. Väiksemate kohtade rahvas on aga hädas, et linnarahvast rongi meelitades nende vajadustega ei arvestata ja kõige parematel töölesõiduaegadel saavad nad möödatuhisevale porgandile vaid järele lehvitada. Neil tuleb tõusta enne kukke ja koitu, et tööle saada, ja pärast tööd poolteist tundi kojusõitu oodata.