Juhtkiri: suur abi väikeste patsientide jaoks

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Läänemaa haigla lastearsti doktor Alge Vare nimetamine aasta arstiks on tunnustus heale tohtrile, kes on selle kuhjaga ära teeninud. Kuid sellega koos ei saa mööda ka vajadusest vaadata korraks kogu tervishoiusüsteemi toimimisele laiemalt.

See, kuidas väikeste patsientide vanemad kirjeldavad Alge Varet kui alati laste jaoks olemas olevat, sõltumata nädalapäevast või kellaajast, toob esile ühe neist väärtustest, mida healt arstilt oodatakse. Teine on oma piirkonna patsientide hea tundmine, mis sellise pühendumuse puhul alati asjaga kaasas käib. Kui need on peamised väärtused, mida inimesed arstiabi puhul hindavad, siis tuleb siit esile kaks küsimust, mille peale mõelda tasuks.

Esiteks, kas praegune perearstisüsteem vastab kõigile neile eelistele, mida sellele ülemineku ajal loodeti, ja teiseks, kas me oleme endiselt kindlad, et lastearstide asendamine perearstidega oli kindlasti õige otsus. Need kaks küsimust ei ole mõeldud otsese kriitikana kehtiva tervishoiukorralduse suhtes, vaid tagasivaatamisena tehtule, mida igas arenevas ühiskonnas tegema peaks.

Eesti tervishoiusüsteem on elanud läbi mitu suurt murrangut. Üks neist toimus 1993. aastal, kui perearstisüsteemi välja hakati töötama. See oli mõneti sundkäik: nõukogudeaegse jaoskonnaarstidele rajatud süsteemiga riik edasi minna ei jaksanud. Selle asemel sooviti luua korraldus, mis lähtuks kahest põhimõttest: esimene arstiabitasand peab olema inimesele lähedal, arstid aga peaksid saama võimaluse oma piirkonna inimesi paremini tunda, et osata ka ravi asjus paremat nõu anda.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles