Gruusia nõuab NATO-lubaduse täitmist

Gruusia parlamendi esimees David Usupašvili. Foto: Liis Treimann

Kui üks riik lõikab poliitilistel põhjustel läbi naabri energiavarustuse või keelab turul toodete müügi, peavad eurooplased meeles pidama, et kõik toimub ELi enda tagahoovis, sõnas Tallinnas visiidil käinud Gruusia parlamendi esimees David Usupašvili.

Eesti kohtumiste peamiseks vestlusteemaks olid teil assotsiatsioonilepe Euroopa Liiduga, millele Gruusia tahab sel aastal allkirjad saada. Gruusia pole Ukraina, kuid kas leppe sõlmimisele võib mingeid probleeme eelneda?

Kui Gruusia ja Euroopa Liit rahule jäetakse, ei näe ma mingeid probleeme. Leppe sõlmimiseks on vaja tehnilise faasiga ühele poole saada ja ühtegi otsest, läbipaistvat moodust protsessi mõjutamiseks pole. Gruusias pole võimalik leida ühtegi poliitilist jõudu, kes oleks selle leppe vastu. Probleemid võivad tulla teisest suunast.

Fakt on see, et Gruusia alasid okupeeritakse jätkuvalt ja maailmajõud pole olnud selle lõpetamiseks piisavalt tõhusad. Nicolas Sarkozy 2008. aasta kokkulepet mõistavad venelased ühtmoodi ja ülejäänud maailm teisiti, aga muu ilm ühes Sarkozyga ei suutnud Venemaad veenda asja mõistma nii, nagu kõik teised. Muidugi muudab see meie riigi väga haavatavaks.

Kui keegi tahaks Gruusiat sõjategevuste järgmisesse lainesse tõmmata või sisekriisi sütitada, oleks seda väga lihtne teha. Seetõttu on meil Gruusiasse vaja rohkem rahvusvahelist kohalolu ja peame suurendama Euroopa Liidu Gruusia jälgimismissiooni reaalselt mandaati.

Lisaks ei tea me endiselt, mis plaan on Venemaal Euraasia tolliliiduga ja kuidas sinna tolliliidu ruumi rakendub näiteks Armeenia – ning mida see Gruusia jaoks tähendab. Meil on praegu Armeeniaga väga head suhted ja olen veendunud, et Gruusia ja Armeenia leiavad kõigele ühiselt kasulikud lahendused.

Kahjuks ma sama Gruusia-Vene suhete kohta öelda ei saa. See, et mõned Gruusia tooted on Vene turul tagasi, on rõõmustav, kuid me tahame näha, et tegemist on äriringkondade jaoks stabiilse keskkonnaga, ning Gruusia veinidest või mineraalvetest ei leita poliitilistel põhjustel uusi puudujääke.

Meie Eesti sõpradele ja teistele tahame aga edastada sõnumi: regioonis või maailmas valitsevate suuremate teemade tõttu, nagu Iraan või Süüria, ei tohiks Gruusia juhtumit jätta tähelepanuta. Probleemid on olemas ja need mõjutavad tegelikus elus tegelikke inimesi, ja me nõuame korralikke seisukohti ja käike.

Tegemist pole vaid Vene ja Gruusia vahelise probleemiga. Probleem on maailmasüsteemis. Ja kui keegi rohkemate tankide ja sõjaväehelikopteritega riik läheb ja okupeerib teiste riikide alasid, siis kuhu me sealt edasi läheme? Ehk keskaega tagasi, kuid tol ajal oli maailm erinev – siis tugevad tulid ja võtsid üle. Probleem on selles, et praegu pole enam keskaeg, vaid 21. sajand.

Ütlete, et soovite Gruusiasse rohkem kohalolu. Kas Euroopa on seda üldse pakkunud?

Euroopa Liit on näidanud üles piisavalt huvi, kuid me tahame rohkem. Mis on ELi standardite järgi piisav, pole seda Gruusia vajadusi arvestades. Saan ka tavalisest eurooplasest aru: kui Gruusiat mainitakse, siis tõenäoliselt on esimene mõte, et mul on omalgi probleemid, mul on oma lapsed ja oma vanemad, mind huvitab rohkem mu oma riigi haridussüsteem, töövõimalused, tervishoid, julgeolek, energia Saksamaal, Itaalias, Prantsusmaa või kus mujal. See on väga normaalne arusaamine maailmast. Gruusia oma lahendamata Venemaa-probleemidega … miks peaks meie oma elu mujal asetsevate muredega keeruliseks tegema?

Nii et sellest perspektiivist teeb EL Gruusia aitamiseks rohkem kui küllalt. Kuid probleemide pikaajalised lahendused ei sõltu hetkeseisust. Julgeoleku suurendamine laiemal alal kui praegune EL on vaid ELi enda huvides. Küsimus on ka juurdepääsus Kesk-Aasia ressurssidele, näiteks Kaspia ressurssidele. Parem tegutseda praegu, kui oodata ja maksta hiljem selle eest kõrgemat hinda.

Toon näite. Praegusel hetkel on Gruusias sadu ELi jälgijaid, nad on pärit eri riikidest ning nende töö läheb ELile mitmeid miljoneid maksma. Jälgimismissioon algas 2008. aastal – ning siis oli juba liiga hilja. 2008. aastal oli Abhaasias ja Lõuna-Osseetias rahutagamise jaoks mõeldud mitmeid meetmeid, kuid Vene rahuvalvajatele anti eksklusiivõigus seal töötada, sest ükski teine rahvus ei soovinud end selle konflikti lahendamisesse segada.

Ainult Venemaa soovis vabatahtlikult enda rahuvalvajaid sinna saata. Kõik said aru, et sinna saadetud on kõike muud kui rahuvalvajad. Kui saabus õige hetk, käitusid nad Vene sõjalise jõuna. Kuni 2008. aastani 1992./1993. aastast alates oli olukord püsiv ja EL arvas, et konflikt on külmunud, peavalu on kadunud. Kuid juhtus midagi palju hullemat, rahvusvahelise õiguse alustalasid rikuti ja paistis, et rahvusvahelise kogukonna käes polnud selle ennetamiseks või korra taastamiseks piisavalt efektiivseid vahendeid. Ja nüüd peab maailm koos selle olukorraga elama, alad okupeeritud, jälgimismissioon kohale saadetud. Mis siis tulemuseks on? Euroopa on ikkagi seotud, õige hetk lasti aga mööda, ressursid on kaotsi läinud ja kõik seepärast, et ei tegutsetud siis, kui see oleks olnud vajalik ja tulemusrikas.

Me ei nõua kelleltki Gruusia aitamiseks nende parimate huvide kahjustamist, sh ka suhetes Venemaaga. Me ei taha ühegi ELi riigi jaoks ühtki probleemi tekitada. Teisalt muidugi mäletame me NATO 2008. aasta avaldust: Gruusiast saab NATO liige. Seda ütlesid kõik liikmed, ning Gruusia jaoks oli see väga oluline. Augustisõda puhkes tõenäoliselt ka seetõttu, et Venemaa mõistis, et see on toimumas.

Gruusia tahtis ja tahab siiralt NATOga liituda, NATO ütles siiralt, et Gruusiast saab liige, kuid kuniks see polnud juhtunud, tegi Venemaa oma hüppe. Ja mis siis nüüd? Peaksime jätma kõik asjad, nagu nad on? Ja kas NATO siis ütleb meile nüüd, et meil on kahju, tahtsime, et teist saaks liikmed, kuid muutunud olude tõttu pole see enam nii. Meie igatahes sellega leppida ei kavatse ja see ei ole Briti, Saksa, või Prantsuse kodanike küsimus.

Gruusia kodanike õigus on nendelt riikidelt sõnapidamist nõuda. Seetõttu me lihtsalt meenutame NATO liikmesriikidele, et selline avaldus on tehtud, ja tahame septembris progressi. Me tahame näiteks MAPi (tegevuskava NATO liikmestaatuse saavutamiseks – toim).

Nii et 2008. aastal ütlesid NATO liikmed, et selleks saab ka Gruusia. Aja kohta ei öelnud nad midagi, nii et see võib juhtuda 10 aasta pärast, 20 aasta pärast. MAP pole samuti mingi NATO liikmelisuse garantii.

Me teame seda kõike ja tahamegi seetõttu väga käegakatsutavat progressi. Mitte nende sõnade tõttu, vaid Gruusia soorituste tõttu Afganistanis ja mujal, kus NATO väed on. Me täitsime kõik võimalikud ja võimatud liitumistingimused. Parlamendivalimiste järel peeti meid progressi teinud riigiks, kuid öeldi, et ootame ja vaatame presidendivalimisteni.

Viisime need edukalt ja euroopalikult läbi ning meile öeldakse, et oodakem veel järgmiste parlamendi- ja presidendivalimisteni. Kui NATO nüüd ütleb, et lubasime liitumist, aga oodake määramata ajani, siis tähendab see, et NATO on Venemaale alistunud. Öelgu seda siis selgelt, et tahtsime midagi, aga Venemaa võitis. Tehke avaldus ja vaatame tavaliste eurooplaste reaktsioone.

Me ei pressi ELilt või NATO-lt midagi välja, me ei taha olla järjekordne koorem või peavalu, kuid me usume, et kui oleme seotud otse NATO või ELiga, siis pole me seda Venemaaga.

Olete öelnud, et kui Gruusia sel aastal MAPi ei saa, võib see riigis aktiviseerida lääne-vastased jõud. Mida te selle all mõtlesite?

Asi pole selles, nagu läänevastased jõud oleks olemas ja ootel. Ma räägin sellest, et grusiinid on mõnikord väga emotsionaalsed.. Kuid grusiinid on ka ainult inimesed. Ja nagu inimesed ikka, üritavad nad teha ratsionaalseid valikuid. Pole vahet, kas tegu oleks eestlase või grusiiniga, kuid nad lähenevad suurele mäele ja tahavad sellest üle minna.

Üritavad korra, üritavad kaks korda, kolm, neli, kümme korda. Kulutavad aasta aega, et püüda sellest üle ronida. Ja siis näevad, et võimatu. Mis siis ette võetakse? Vaadatakse ringi. Ja pole vahet, kui väga sinna mäe otsa saada taheti, kui sinna on võimatu pääseda, siis tapad end kohapeal või otsid muid võimalusi. Lähed ümber või otsid uue mäe, mis pole küll sama ilus, aga on ikkagi mägi ja ronid sealt üles. Sellest ma räägingi.

Pole läänevastaseid jõude, on normaalsed inimesed. Ja kui need normaalsed inimesed näevad, et meie NATO-püüdlustel pole positiivseid tulemusi, siis võivad nad teistele võimalustele mõtlema hakata. Mis need teised võimalused siis oleks? Me ei tea. Tugevdame Gruusia armeed ja üritame oma kodumaad kaitsta. Üksinda. Sest me ei saa elada sellises ebastabiilses olukorras, kus iga päev võib midagi juhtuda.