Turist maitseb lutikale hea

Voodilutikas (ladina keeles Cimex lectularius) Foto: Wikimedia Commons

Ärkad hommikul kenas Lõuna-Prantsusmaa hotellikeses, ringutad ja sügad kätt. Sügad veel. Ikka veel sügeleb, ja sääski ei paista mitte kuskil, aga kehale on tekkinud kublad. Suure tõenäosusega kohtusid voodilutikatega.

Eestlastele seostuvad voodilutikad peamiselt ehk sõjaaegse häda ja viletsuse ning nõukogudeaegse paneelmajaeluga, ent tänapäeval korjatakse neid kõige sagedamini kaasa just reisidelt päris viisakatesse kohtadesse. 1980. aastatel arvati läänemaailmas üldiselt, et lutikad jäävad räpasemasse ja vaesemasse minevikku, 21. sajandil on nad aga võimsalt naasnud.

Põhjusteks peetakse kangete putukamürkide keelustamist, inimeste aktiivsemat ringiliikumist, kasutatud riiete ja mööbli populaarsust, laialt levinud keskkütet, mis loob lutikatele soodsad elutingimused, ning nüüdisaegseid ehitusviise, mille tõttu pääsevad lutikad lihtsalt ka kõrvalruumidesse. Tõsi, rahvusvaheliste andmete põhjal elasid lutikad eriti hästi 2010. aasta paiku ning nüüd on nende esinemissagedus pisut vähenenud, ent probleemiks on nad endiselt.