Täiskasvanu ja lapse kohtumine raamatukaante vahel

Marite H. Butkaite
, Teatrikriitik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raamat
Kristel Leesmend
«Lumi»
Minu Vabrik 2013
76 lk
Raamat Kristel Leesmend «Lumi» Minu Vabrik 2013 76 lk Foto: Repro

Näitleja-lavastajana tuttava Kristel Leesmendi «Lumi» on valik episoode ühe kaheksase tüdruku aastast. Seal on mõtisklusi Suurtest Küsimustest, kaldumisi fantaasiamaailma, kirjeldusi tädiga veedetud värvilistest päevadest ja muutumisest Suureks Õeks. Üks aasta võib mahutada palju ja samade teemadega puutuvad lapsed kokku ka väljaspool paberit.

Loo vaatepunkt on küll lapse oma, kuid tema mõtted vägagi täiskasvanulikud. Samas, kes meist kaheksa-aastaselt tunnistas, et oleme väikesed. Lumi, raamatu nimi- ja peategelane, on ühtaegu lapselik ja täiskasvanulik. Sama veregruppi jagab kunstnikust tädi Raa, kes pole minetanud lapselikkust ja mängurõõmu. Lõpuks tekib küsimus, kas suurte ja väikeste inimeste vahe on üldse nii suur või on see midagi, mille on välja mõelnud täiskasvanud.

Ideaalses maailmas on lastelavastustel ja -raamatutel üks ühine joon: need on nauditavad east olenemata ja lapsega suheldakse kui võrdne võrdsega. Võrdsuse mõtet rõhutab järelsõnas ka autor. Leesmendi raamatut lugedes meenusid lapsepõlves Lindgreniga veedetud tunnid. Raamatulehtedel avaneb idülliline ja paeluv maailm, kuid ei puudu ka tumedamad toonid. Eriti täiskasvanu pilguga üle lugedes.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles