Õudne, aga hea

Raamat Robert Kurvitz «Püha ja õudne lõhn» ZA/UM, 2013 232 lk Foto: Repro

See suvitusrajoon Vaasa külje all neelas neli Lundi tüdrukut,» algab romaan, alustuseks intriigi kui palju, istun põnevikuks ette valmistunult, kõrvad suure kiiruse ootuses peadligi, jalg gaasipedaalil põhjas, ja kurat... ei tõuse kastoorõlilõhna, ei söösta see «Püha ja õudne lõhn» juba esimesse kurvigi krimkaõgijale harjumuspärase kummivilinaga.

 Ma ei ole selles maailmas varem olnud. Sõitnud. Sellel ringrajajal. Ma olen hämmastunud – milleks on vaja nii võimsaid, detailseid ja ülipõhjalikke olustikukirjeldusi? Need on võimsad, on hämmastavad, lummavad, aga miks nii palju? Selline põhjalikkus viib mind raamatu neelamisest eemale. Ma olen rämpslugeja, õgija, ma ei ole harjunud. Mu vormel roomab lendamise asemel, ma olen Niki Lauda, laske mul, kurat, gaasi anda, mu kõrv on juba pea küljest lahti ja lipendab, või lubage veel ägedamalt, ma tahan olla Ayrton Senna, kokpitti istudes tahan ma olla juba sama hästi kui surnud.

Autor kontrollib tempot. «Püha ja õudset» ei ole võimalik lugeda kiiremini, kui on selleks romaanisiseselt määratud aeg. See on määratud taustakirjelduste, mittelineaarsuse, ajahüpete ja muu sellisega. Kaks korda proovisin, kaks korda alustasin, ringrajast sai sirgrada ning ma panin põllule. Seda Monacot tuleb sõita nagu liinibussijuht, graafikus, siis läheb värviliseks, siis hakkab vaikselt kohale jõudma, millest kõigest tavatempol kulgedes ilma jääb.

Kurvitza keskkondades tuleb järk-järgult kohaneda, vaadata ringi, märgata olulisi pisiasju, mis tavalugemisel kahe silma vahele jääksid. Need on märkamise korral võimsad, hingematvad maailmad. Ma sain aru, et Kurvitza eesmärk ei ole mind kuhugi välja viia ega raamatut lõpetada. Ta hoiab mind hetkes ja ta kasvatab minus midagi. Ta hoiab hetkes niikaua, kuni ma sellest aru saan, ja alles siis avab järgmise leveli.