Riigile kuuluvate äriühingute nõukogust leiab investeerimispettusele kaasaaitamises kahtlustatava ja konkurentide ärihuvidele väga lähedal seisvaid inimesi. Maksumaksjad on eripalgelise seltskonna kätte usaldanud miljardite kroonide eest riigivara.
Tellijale
Riigifirmade nõukogus istuvad vastakaid huve esindavad inimesed
24. mai 2010, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ajakirjanikul on alati hea meel, kui tuuakse salajasi pabereid. Tänavu talvel hankis üks ettevõtja mulle koopia Eesti Energia nõukogu otsuseprojektist, mis käsitles 1,5 miljardi kroonist investeeringut Iru prügipõletusjaama. See oli huvitav lugemine, sest sain sealt teada, et Eesti Energia juhtkond kavatseb peale olmejäätmete kasutada ka hakkpuitu. Viimase põletamisel maksab riik head toetust, ilmselt tuleb see lihtsamini kätte kui prügi.
Kui olete kuulnud-lugenud Eesti Energia konkurentide väiteid, et Iru jaama nõutud 220 000 tonni olmeprügi ei pruugi jätkuda, on teil vastus käes. Energiahiid ei kavatsegi seda kogust, nui neljaks, hankida. Selle asemel aga saab firma kütta Tallinna lähedal ahjudesse kümneid tonne puitu.
Nõukogule esitatud paberist selgub, et IRR ehk investeerimisprojekti sisemine tulusus on pooles mahus hakkpuitu ja pooles prügi kasutades 11,2–15,4 protsenti. Ainult prügi põletades aga 18,8–23,4 protsenti. Olmejäätmed annavad omanikule investeeringult kõrgema tulususe.
Ma ei tea, kes Eesti Energia nõukogu kaheksast liikmest varustab konkurente dokumentidega. Aga fakt on, et keegi seda teeb.
Avalikkuses on aastaid tulutult diskuteeritud teemal, kas riigikogu liige ikka tohib kuuluda riigifirma nõukogusse. Samas on tähelepanuta jäänud nõukokku pääsenud inimeste huvikonfliktid. Nõukogu liige peaks omaniku esindajana tegutsema firma huvides kompromissitu järjekindlusega, aga ometi paneb nii mõnegi inimese puhul imestama, kuidas ta suudab erinevaid rolle lahus hoida.