Tiina Jokinen: Kesk-Aafrika õnnetu õnnistus

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tiina Jokinen
Tiina Jokinen Foto: Erakogu

Maailmarändur Tiina Jokinen kirjutab, et Kesk-Aafrika Vabariigis avastati hiljuti lisaks traditsioonilisele teemandikaevandamisele suured uraani- ja naftavarud. Paralleeli võib tõmmata sündmustega Malis. Hetkeni, mil maa põhjaosas leiti uus suur kullasoon ja naftavarud, oli olukord seal suhteliselt rahumeelne.

elleks et saada vähegi ­aimu Aafrika südames asuva Kesk-Aafrika Vabariigi sündmustest, peaks tegelikult sooritama ekskursi Musta Mandri ajalukku, ja mitte ­ainult viimasesse aastasajasse. Traditsioonilises lääne ettekujutuses on Aafrika metsik kontinent, mida on alati asustanud tsiviliseerimata hõimud, kel pole kunagi olnud aimugi omariiklusest ega üldse mingist korrastatud ühiskonnast. Kõrgeim on ehk külakogukond ja selle pealikud. 16. sajandil hakkasid end ilmutama kangelaslikud maadeuurijad, kes haiguste, kiskjate, mürkmadude ja metslaste kiuste tõid siiakanti kultuuri – seda eriti religiooni ja arstiabi kujul. Vabandan kõigi nende ees, kel pilt Aafrika ajaloost eelkirjeldatust erineb.

Mõned faktid, mis eelneva lõiguga päriselt kokku ei lähe. 11.–16. sajandini laius Kongo jõe kallastelt Mosambiigi väinani Bantu Impeerium, mille arvatav pealinn asus tänapäevase Zimbabwe territooriumil ja mis on andnud isegi selle riigi praeguse nime – tegemist oli Suur-Zimbabwega. Olen selle varemeid oma silmaga näinud ja tuleb tunnistada, et vaatamata troopilisele kõikelagundavale kliimale on tegu väga korralike kiviehitiste jäänustega, mis mõneti meenutavad illustratsioone meie oma suurest piltidega piiblist.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles