Raidla: peibutuspartide heidutusseadus vähendaks võltsdemokraatiat

Jüri Raidla

FOTO: Liis Treimann

Andres Herkeli peibutuspartide heidutusseadusel oleks suurem tõenäosus riigikogus heakskiit saada, kui see oleks veidi vähem radikaalne, arvas vandeadvokaat, endine justiitsminister Jüri Raidla. Tema hinnangul oleks seda seadust aga väga vaja, et vähendada võltsdemokraatiat Eestis.

Raidla nimetas Herkeli esitatud eelnõu peibutuspartide heidutusseaduseks ning leidis, et selle eesmärk – välistada või kardinaalselt vähendada peibutuspartide rolli Eesti poliitmaastikul on igati tervitatav. «Eelnõu vastu võtmise korral väheneks oluliselt võltsdemokraatia osakaal. Samavõrd väheneks ka rahva võõrandumine poliitikast ja oma riigist,» arvas Raidla.

«Vandeadvokaat Allar Jõksil on kahtlemata õigus, kui ta arvab peibutuspartide vältimise teema kuuluvat eeskätt poliitilise kultuuri, mitte aga seadusloome valdkonda. Paraku on rahvast aktsepteeriva poliitilise kultuuri kujunemise tee pikk ja konarlik. Kultuuri kujundamisele saab appi tulla seadus, seda enam, et õigus on osa meie kultuurist. Seaduse võimet olla moraalne ja kultuurne ei pruugi alahinnata,» märkis vandeadvokaat Raidla.  

«Peibutuspartide laiutamist valimispõllul on sageli põhjendatud demagoogilise väitega, et poliitiku jaoks pole kandideerimine mitte ainult õigus, vaid lausa kohustus. Teatavas ulatuses on see õige – tõsimeelne poliitik peab ikka ja jälle läbi käima valimiste puhastustulest. Paraku unustatakse ära tõsiasi, et kandideerimiskohustusest kõrgemat järku kohustus on tõe rääkimise ja tõe järgimise kohustus. Juriidilist kandideerimisõigust ja poliitilist kandideerimiskohustust ei tohi kuritarvitada isegi siis, kui seadused seda võimaldavad,» leidis Raidla.

«Selle eelnõu peaksid seadusena aktsepteerima need samad erakonnad, kes on peibutuspartide kasutamise muutnud Eesti poliitilise praktika igapäevaseks, just kui enesestmõistetavaks osaks.»

«Minister või riigikogu liige, minnes kandideerima kohalikel valimistel, peaks selgelt ja arusaadavalt, ilma keerutama, deklareerima  valijatele, kas ta valituks osutumise korral võtab volikogu mandaadi vastu või mitte. Selline deklaratsioon oleks esimeseks sammuks poliitpartluse ohjeldamisel ning näitaks kandidaadi respekti valijate suhtes.»

Raidla märkis, et advokaadi ja kodanikuna ei saa ta Herkeli eelnõule kerget õiguslikku ja poliitilist saatust ennustada. «Selle eelnõu peaksid seadusena aktsepteerima need samad erakonnad, kes on peibutuspartide kasutamise muutnud Eesti poliitilise praktika igapäevaseks, just kui enesestmõistetavaks osaks,» põhjendas ta.

Raidla pakkus välja, et praktilist perspektiivi aitaks suurendada, kui vähendada eelnõu radikaalsust. «Võimalik, et mandaatide automaatse tühistumise asendamine korrektselt reglementeeritud deklareerimiskohustusega võimaldaks Herkeli eelnõul saada seaduseks,» arvas ta.

«Kuigi vähendatud radikaalsusega eelnõu ei lahendaks käigult kõiki peibutuspartidega seotud probleeme, võiks selline seadus siiski saada vundamendiks peibutusparte hülgavale poliitilisele kultuurile.»

Tagasi üles