Angloameerika puhastus

12 aastat orjapõlve: Solomon Northup (Chiwetel Ejiofor). Foto: Kaader filmist

Hiljuti vestlesin ühe kolleegiga «Elavatest piltidest» ja jutt kaldus ajaloolise tõe juurest vaidluseks poliitilise korrektsuse üle. Väitsin, et kunstis, sealhulgas filmikunstis, on poliitiline ebakorrektsus üldiselt huvitavam kui korrektsus – erinevalt elust, kus mõlemad positsioonid kipuvad reeglina võrdselt igavad olema. Elu all pidasin silmas eelkõige lõputuid nürbeid homo-, neegri- ja immigratsiooniteemalisi fleimisõdu sotsmeedias ja kommentaariumides.

Mu oponent vastas umbes nõnda, et igavus on subjektiivne kategooria, mis ei luba sääraseid üldistusi teha, ning et iga asi võib huvitav olla. Mina omakorda midagi ses vaimus, et heakene küll, kuid öelda iga sõnastatud lause kohta, et kõik on tegelikult üks ja seesama, on suhteliselt igav argument.

Sõnelesime pikalt, jõudmata mingi lahenduse või ühisosani, ent teema jäi kuklasse tiksuma ja meenus taas nüüd, kui Eesti kinodesse jõudis üks möödunud aasta enimräägitud ja -kiidetud mängufilme «12 aastat orjana» («12 Years a Slave»), mis jutustab tõsielulise loo sellest, kuidas vaba neeger 19. sajandi keskpaiga Ameerikas röövitakse ja müüakse orjaks istandusse, kus tal tuleb aastaid ühes teiste orjadega kannatada.