Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/01/23/2770630t1hc79d.jpg)
Hiljuti vestlesin ühe kolleegiga «Elavatest piltidest» ja jutt kaldus ajaloolise tõe juurest vaidluseks poliitilise korrektsuse üle. Väitsin, et kunstis, sealhulgas filmikunstis, on poliitiline ebakorrektsus üldiselt huvitavam kui korrektsus – erinevalt elust, kus mõlemad positsioonid kipuvad reeglina võrdselt igavad olema. Elu all pidasin silmas eelkõige lõputuid nürbeid homo-, neegri- ja immigratsiooniteemalisi fleimisõdu sotsmeedias ja kommentaariumides.
Mu oponent vastas umbes nõnda, et igavus on subjektiivne kategooria, mis ei luba sääraseid üldistusi teha, ning et iga asi võib huvitav olla. Mina omakorda midagi ses vaimus, et heakene küll, kuid öelda iga sõnastatud lause kohta, et kõik on tegelikult üks ja seesama, on suhteliselt igav argument.