Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/01/27/930546t1h7bb4.jpg)
Mulle tundub, et nii nagu paljudes muudes valdkondadeski, eelistatakse ka Eesti toitlustuses esmalt betooni. Võisteldakse parima asukoha pärast ning kiristatakse hambaid liigkõrgete rendihindade pärast. Aga kuhu jäävad pop-up-restoranid, kioskid, minupärast kasvõi toidukärud?
Pop-up- ehk hetkerestorani saab püsti panna põhimõtteliselt ükskõik kus – tarvis on vaid vajalikku tehnikat, häid kokkasid ja parimat toorainet. Reklaam liigub suust suhu, Facebookis seinalt seinale ning toiduhuviliste massid marsivadki kohale. Laias ilmas on Eesti tipud hetkerestorane pidanud küll: näiteks paari aasta eest tutvustasid Peeter Pihel ja Martin Breuer menukalt Põhjala saarte maitseid Singapuri pop-up-restoranide üritusel Gastrogig, mis tõi gurmaanideni maailma köökide paremiku koos ekstravagantsete maitseelamustega. Kuulus USA tippkokk Anthony Bourdain tutvustab oma toidureisisaadetes alati ka mitmesuguseid hetkerestorane, olgu need püsti pandud kasvõi kaheks päevaks kohaliku kooli võimlas.