Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/05/31/12217301t1h5b0d.jpg)
/nginx/o/2014/01/24/2772644t1h2b22.jpg)
Mul on siiralt hea meel, et Postimees on ühinenud nende peavoolumeedia väljaannetega, kes pärast Oxfordi inglise keele sõnastiku otsust selfie 2013. aasta sõnaks nimetada teemaga haakusid. Olles veetnud umbes kolm viimast aastat enesepildistamist ja selfisid uurides, oli raske mitte kaasa rääkida. Kahtlemata ei suuda ma praeguseks selfi teemal tõstatatud interpretatsioone ammendavalt esitada, kuid püüan pakkuda mõned tõlgendused, millel eelmises Postimehe AKs kirjutanud autorid ei peatunud.
Selfid, niimoodi nimetatuna, on internetis ringelnud umbes 2002. aastast. New York Times nimetas selfid juba 2006. aasta veebruaris digiajastu rahvakunstiks. Institutsionaalmeediale on omased pigem düstoopilised käsitlused, kus selfide võidukäiku seostatakse nartsissismi, pealispindsuse, millenniumipõlvkonna otsustusvõimetuse ja internetisõltuvuse, tähelepanuvajaduse või järjekordse kuulsuse seksika selfiskandaaliga.