Kross: mul pole tarvis kellegi taha pugeda

Eerik-Niiles Kross

FOTO: Raigo Pajula

IRLi poliitik ja Tallinna linnavolikogu liige Eerik-Niiles Kross ütles intervjuus Postimehele Eesti võimalikust tulevasest eurovolinikust rääkides, et demokraatia üheks probleemiks on alati olnud see, et poliitlistel põhjustel valitakse see, kelle vastu ollakse vähem, mitte see, kelle poolt peaks oldama, see tekitab keskpärasuse efekti ja tulemusks on muuhulgas praegu Euroopat tabanud tõeliste liidrite põud.

Miks te just praegu loobusite kaitseministri nõuniku kohast?

Ma olen oma tegevust üritanud alati planeerida nii, et see oleks Eesti huvidega kooskõlas. Ma ei soovi pakkuda kellelegi võimalust kahjustada Eesti riigi huve ja eriti vastuvõtmatu on mulle kui seda tehakse niivõrd lapsikul ja lühinägelikul moel nagu kaitseministeeriumi sugereerimine mingisuguseks erakondlikuks katusorganisatsiooniks. Mina olen viimane mees, kes hakkab oma huvide kaitsel kellegi või millegi selja taha pugema.

Või pettumus, et minister andis ameeriklastele lubaduse teile mitte riigisaladuse luba anda?

Umbes sama hästi võiks väita, et kaitseminister andis võõrriigi diplomaadile lubaduse, et ma ei kandideeri NATO või ÜRO peasekretäriks. Eesti on õigusriik ja enamasti tegutsevad Eesti ministrid, Eesti seaduste raames. Kuidas saaks kaitseminister anda lubadusi asjas, mis ei ole päevakorras, mille üle tal puudub pädevus, mis ei puutu kuidagiviisi osapoolde, kes sellist kummalist lubadust justkui küsiks?

Ameerika teid oma pinnale ei luba. Miks?

Mul ei ole ameeriklastele ühtki etteheidet ja mulle ei ole ameeriklased ühtegi etteheidet esitanud. Ainus süüdistus, mis on kaudsete kanalite, nagu näiteks Interpol, kaudu mulle teada, on Vene Föderaalse Julgeolekuteenistuse ehk FSB süüdistus justkui ma oleksin seotud Arctic Sea kaaperdamisega. Muidugi ma ei ole. Mis puutub lennukeeldu USAsse, siis mul puudub igasugune alus arvata, et see võiks olla seotud millegi muu, kui tollesama venelaste jamaga.

Loomulikult olen ma eriti viimastel kuudel kuulnud igasuguseid absurdseid väiteid oma tegevuse kohta. Muidugi ma tean üsna täpselt, kust ja kelle käest suur osa neist väidetest pärinevad, aga nende küsimustega tegelen ma vastavalt Eesti seadustega sätestatud protseduuridele.

On neil linnalegendidel alust või mitte, seda ma ei tea, aga teie nimega seoses räägitakse lausa filmilikult utoopilistest asjades: inimröövide korraldamisest, relvakaubandusest, sellest, et olete esinenud CIA töötajana.

Ühesõnaga – väga mitmekülgne inimene! Kõiki neid väiteid tundub iseloomustavat omadus, et nende puuduvad isikud, kes sooviks neid oma nime all esitada ja puuduvad viidatavad allikad. Samuti ei ole keegi minult otse midagi küsinud. Selles mõttes on asi muidugi koomiliselt kafkalik. Ainus isik, kes on avalikult mind erinevates absurdustes süüdistanud, on tõenäoliselt Vene vanglas viibiv Arctic Sea kaaperdaja Dmitris Savins. Tema on väitnud, et ma kaaperdasin Arctic Sea, planeerisin Nord Streami gaasijuhtme õhkulaskmist, olin seotud venelaste raketirünnakuga Gruusia vastu ja nipet-näpet veel. Savinsi puhul on vähemasti mingi loogiline põhjendus, miks ta sellist jama suust välja ajab. Vaimukam on aga õhin, millega Eesti poliitilised ametnikud levitavad kohalikke linnalegende, just neid, mida te oma küsimuses mainisite. Õhinaga räägitakse ka sellest, kuidas olen seotud rahapesuga, olen seotud terroristidega, olen seotud Iisraeli luurega, olen venelaste topeltagent, vahendan palgamõrvu ja mul on eluaegne viisakeeld ei-tea-kuhu! Kes tõsimeeles tahavad minult midagi teada, neil tuleb lihtsalt küsida. Mul ei ole kunagi olnud probleemi küsimustele avalikult vastata.

Mis te edasi teete?

Enam-vähem täpselt sama, mida seni. Mõnda asja ehk aktiivsemalt. Minju põhilised mured täna on Eesti välispoliitika liigne passiivsus ja hambutus. Ma tahan senisest aktiivsemalt aidata formuleerida Isamaa ja Res Publica liidu välispoliitilisi seisukohti ja initsiatiive, ma tegelen hetkel IRLi rahvusliku majanduse platvormi sõnastamisega, Eesti strateegiliste huvide määratlemisega rahvusliku poliitika võtmes.

Viited poliitilistele ametnikele, viited passiivsusele ja hambutusele. Ega te ometi valitsusliitu kritiseeri?

Iga südametunnistusega inimene on alati oma valitsuse suhtes kergelt kriitiline. Alati saab paremini teha. Ma arvan jätkuvalt, et Eestis praegu valitsusvastutust kandev poliitiliste jõudude kombinatsioon on täna võimalikest parim. Ent tunnistan, et minu arvates on mõni poliitik ja ametnik viimasel ajal liialt hõivatud oma kohast kinnihoidmise ja sisepoliitilise ärategemisega, mitte Eesti pikemaajaliste huvide eest seismisega. Ma loodan, et eurovalimiste periood toob vähemasti mõttevahetusse ja sisulisse debatti värskeid tuuli.

Miks te otsustasite europarlamenti kandideerida?

Selleks, et kindlustada läänemeelsete, Eesti rahvuslikke huve tõhusalt kaitsvate jõudude edu. Ma ei pürgi IRLi nimekirja esinumbriks, aga tahan teha kõik, et hoida kampaania igavasse euromulinasse hääbumisest.

Mitte selleks, et saada eurosaadikuna puutumatus?

Ei. Selleks puudub igasugune vajadus. Saan enese kaitsmisega ise ideaalselt hakkama.

Kumb sobib paremini eurovolinikuks – Andrus Ansip või Juhan Parts?

Minu arvates on Juhan Parts kordades otsekohesem, võimekam ja eristuvam, kui kõik teised kandidaatidena esile tõstetud nimed. Kahjuks on demokraatia üheks probleemiks alati olnud see, et poliitlistel põhjustel valitakse see, kelle vastu ollakse vähem, mitte see, kelle poolt peaks oldama. See tekitab keskpärasuse efekti ja tulemus on muuhulgas praegu Euroopat tabanud tõeliste liidrite põud.

Tagasi üles
Back