Lavastus, mis Eestis suurt tähelepanu ei äratanud, oli Teheranis lavastaja Homayuni, siinse teatriuuendaja «kurikuulsuse» tõttu väga fookuses. Mängiti väikeses saalis ja kõik soovijad puupüsti täis ruumi vaatamas ei mahtunud.
Lavastus, mida paljud eestikeelsed teatrivaatajad, mina nende seas, võtsid kui lihtsalt ebaharilikku vormimängu, omandas, taas pean rõhutama, minu jaoks, nüüd ülemaailmse mõõtme. Kogu maailm on hullumaja, mida juhib külmetav kuningas, kes on keelanud ratta ja ringid. Seesama keelaja Kuningas tunnistab loos, et tahaks kuulata ümmarguselt plaadilt üht laulu, aga ta ise on reformidega lasknud plaadid hävitada. Üks reformide alguses antud käsk, et teadlased aretaksid sellised kanad, kes muneksid nelinurkseid mune, ei ole täidetud. Kanad keelduvad munemast...
