Tuntud ja tundmatu Etioopia

Foto: Reuters/ScanPix

Mõned Aafrika riigid on eestlastele mingil põhjusel saanud kultuurilooliselt lähedasemaks kui teised. Etnoloog Indrek Jäätsi reisikiri «Aafrika kivine südamik» annab põhjust kõnelda käesoleval juhul mitte Marokost, kus on reisinud või elanud näiteks Tuglas, Karl Ast, Rein Taagepera ja Eduard Wiiralt, ega ka mitte Lõuna-Aafrika Vabariigist, kus on mõningal määral käinud eestlaste seltsielu, vaid hoopis Etioopiast.

Teadustööde kõrval, mis kahel korral on pälvinud tunnustuse ajakirja Akadeemia aastaauhinna näol, on «Aafrika kivine südamik» Jäätsi kolmas reisiraamat: kirjastuse Pegasus üllitatud esimene «Aasia päevikud» (2009) kõneles Põhja-Indiast ja Lõuna-Hiinast ning teine, «Rännakud ööpoolsetesse maadesse» (2011) jäädvustas samuti päeviku vormis reise Venemaa soome-ugri aladele. Käesolev, Musta Mandri raamat, jäädvustab kahte (2009, 2011) reisi Etioopias, on varustatud teekondade kaartidega ja esindusliku fotovalikuga nagu eelmisedki, kuid ei järgi nii ranget päeviku formaati.   

Aga kõigepealt siiski sellest, kuhu raamatut lugedes kõige enam kõrvale kaldusin. Mis siis Etioopia eestlaste jaoks teistest justkui lähedasemaks teeb? Vana testamendi Hesekieli raamat põikab Kuusamaale, nagu oletatavasti nimetati Etioopiat, ehkki see võis asuda hoopis põhjapoolsemal Sudaani alal.