Väikese poisina käisin sageli Võrumaal vanavanemate juures, kes elasid teineteisest umbes nelja-viie kilomeetri kaugusel. Nõnda tuli siis kõndida ühtede juurest teiste juurde. Tee polnudki nii pikk, kuid võttis alati kole palju aega. Mu isa ja ema ei saanud nimelt aru, miks on nende lapse silmad muudkui kruusateele pööratud ja mida ta sealt aeg-ajalt nopib. Kuidas tõde selgus, ma ei mäleta, kuid asja tuum peitus kivikestes – mulle nimelt meeldis neid koguda. Mõistagi mitte igasuguseid, vaid erilisi. Minu tõeliseks Troojaks oli kruusaauk vana veski kõrval, kuhu mul mõnikord lubati lausa kümneks minutiks kaevuda. Mida kõike mu kogus ei olnud – kivistunud koralle, väike armas trilobiidike ja muid ürgaegseid molluskeid! Ja ma tundsin neid nime- ja nägupidi, juba algkoolieas. Ja oskasin peast ette lugeda geoloogilisi aegkondi-ajastuid, lendavaid ja roomavaid saurusi ning palju muud tarkust, mida ammutasin akadeemik Obruštševi raamatust «Plutoonia».