On üks asi, mida Kanadast pärit Tiiu Nurmberg, kes on esindanud Eestit kahel olümpial mäesuusatamises, kahetseb – et ta kohtas õiget meest liiga hilja.
Tellijale
Suurest tööst ei piisa...
/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
1. veebruar 2014, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meeldejäävad juhtumised
Millised on eredamad mälestused Torino ja Vancouveri olümpialt?
Torino 2006 (suurslaalomis 34., slaalomis 44.): avatseremoonia, millest sai osa võtta ka minu isa Jüri. Kui sisenesime Eesti delegatsiooniga staadionile, sammusime just tema eest mööda. Naeratasime teineteisele. Uskumatu, et mu suurim toetaja oli kohal!
Kaks nädalat enne olümpiat olin MK-võistlustel Saksamaal saanud põlvetrauma. Võistlesin vigastatud meniskiga. Pärast olümpiat läksin operatsioonile.
Vancouver 2010 (slaalomis 42., suurslaalomis katkestas): elasin Whistleri sportlaskülas, mäesuusavõistlused toimusid 7 km kaugusel Creekside’is. Ühel õhtul sõitsin bussiga sinna, et suuski ette valmistada ning kohtuda seejärel pereliikmetega. Selleks lahkusin suuskade ettevalmistamise alalt, aga pärast ei saanud sinna enam tagasi ega pääsenud seetõttu bussi peale.
Leidsin kaks turvatöötajat ja küsisin neilt, kuidas tagasi Whistlerisse saada. Nad olid parajasti sinna suundumas ja võtsid mu kaasa. Sõidu ajal vesteldes said nad aru, et mu inglise keelel on Kanada hääldus. Nad küsisid, kelle eest ma võistlen, ja teekonna lõpuks said Eesti kohta teada nii mõndagi huvitavat.
Kas nagu valge vares?